Kuidas restoranid teid petavad?

Kindlasti ei ole ma ainus, kes on mõnes restoranis sattunud pettuste ja valede rägastikku. Tundub küll, et viisakas asutus, kuid tegelikkuses on tegu tavalise töölisklassi einelauaga, kus serveeritakse tavalist Säästumarketi kaupa maailmaköögi pähe ning küsitakse veel ka hingehinda selle eest.

Olin siis üle pika aja väljas õhtustamas ning teadjam pool soovitas tellida mingisuguseid itaaliapäraseid bruchetasid, need olla linna parimad. Sülg hakkas jooksma, vaimusilmas kangastusid Pisa torn, glamuursed Milaano moelavad, bikiinides Biancad ja Adriannad. Tellisingi siis bruchetasid. Mõne aja pärast saabus kelner ja asetas mu ette lauale taldriku, millel oli paar kärbatanud praesaia tomatiga ning soovis siis bon appetit – endal veel siuke õnnis nägu ees nagu oleks toonud kulda ja kalliskive. Küsisin siis, et kulla inimene te eksisite vist lauaga, miks te neid praesaiu mulle toote, ma tellisin bruchetasid ju? Kelner vastab, et need ongi bruchetad. Ma ei tahtnud ta valesid ja vassimist kuulata ning kupatasin ta praesaiadega kööki tagasi. Nii loll ma nüüd ka ei ole, et praesaiu ära ei tunne!

Õnneks oli teine kelner lähedal. Sain esimesest shokist üle, sirvisin menüüd ja põhiroogade alt jäi silma jäi põneva nimetusega praad – “Pasta Bolognese, rukkola ja krõmpsude krutoonidega”. Jälle kangastus mulle kuidas ma maagilisi krutoone krõmpsutan ja kuidas imetabane Pasta Bolognese mu maitsmisnäsasid hellitab, suus sulavatest salapärastest rukkolatest rääkimata. Kui kelner saabus mu “Pasta Bolognese, rukkola ja krõmpsude krutoonidega”, siis selgus, et tegelikult on see taldrikutäis pasarahet – ehk siis hakklihakaste makaronidega, kuhu oli peale visatud törts peterselli ja mõned kuivetunud saiakuubikud.

Kuna kõht oli ka juba tühi, mõtlesin, et ah perse kah, söön ära, ei hakka skandaali tegema. Siis korraga märkasin, et krutoone pole. Hõikasin kelneri tagasi ja küsisin, kus on lubatud krutoonid? K u s  o n  k r u t o o n i d? Krutoone pole üldse toodud? Mis haltuurat te siin teete, kes mu krutoonid endale sai? Kui krutoone mulle kohe ei tooda, helistan Tarbijakaitsesse ja Villu Vanele. Seepeale visati mind restost välja.

Läksin koju ja asusin asja internetist uurima. Selgus, et tegu on massilise petuskeemiga, kus klientidele lausa näkku valetatakse. Nii kui natuke maalt ja hobusega oled, saad kohe petta. Et aga teie petta ei saaks, siis koostasin sellise nimekirja, kust saate vaadata, mida restoranis tellite ja mida tegelikult saate. Kindlasti printige see nimekiri ka välja ja võtke restosse kaasa.

Söögid

brucheta – praesai tomatiga
ciabatta – sepik
quiche – pirukas
faijta – praeleib lihaga
nacho – kuivikud
baquette – Kirde sai
panini – võileib
krutoon – saiakuubik
pesto – toores juurviljasalat
pasta – makaronid
ravioolid – makaronid
tagliatid – makaronid
penne – makaronid
ricotta – kodujuust
tortelliini – pelmeenid
mozarella – juust
mascarpone – sulatatud juust ehk merevaik
gratään – kartulipudru
tofu – sitt
grissin – küpsis
cous-cous – ühepajatoit
Boeuf a`la tartar – hakkliha munaga
Bolognese – hakklihakaste, rahvapäraselt ka pasarahe
karree – loomakondid
carpaccio – toores loomaliha
branzino – keedetud kala
ballotiin – kotlett
foie grass – maksapasteet
frikassee – seenesalat
confiti – kompvekid
prosciutto – suitsuvorst
tüümian – petersell
koriander – petersell
rukkola – petersell
basiilik – petersell
rosmariin – petersell
tüümian – petersell
fenkool – sibul

Magustoidud

Tiramisu – küpsisetort
Crème brûlée – keedukreem (see mis Moskva saia sees on)
Serbett – halvaa
Panna cotta – tarretis
Moussekeeks

Joogid

Prosecco – Monastõrskaja Izba

Nii et järgmine kord, kui teenidaja teile soovitab, et “härra, te peaksite proovima meie restorani ballotiine – need on le excellence“, siis saate talle vastu öelda, et käi perse, kotlette saan ma kodus ka.

186 thoughts on “Kuidas restoranid teid petavad?

  1. Hihiiii, päris hea! Eriti need tõsimeelsed kommenteerijad :D

    paneks siia juurde: gazpacho – ogroshka; pasta carbonara – makaronid pekikuubikutega jne

  2. Lugu oli väga hea. Ja hoolimata, et naljaga (pooleks) kirjutatud, ka väga reaalne. Olen sama asja korduvalt tunda saanud. Katsetanud erinevaid söögikohti jne. Ja kui nüüd mõni taolise söögikoha omanik seda loeb, siis tea et riivitud porgandit saan ma kodus ka süüa, ära topi seda oma poolfabrikaadist prae kõrvale. Mõtle no midagi muud välja. Vellole jaksu kirjutamises. Mulle meeldis!

  3. 4every’le

    No ma ei tea, mul vist arvuti muudab osa teksti ära vms aga loen ka kommentaaridest ikka seda et täielik lamp!?!

    Kui see mind nüüd kuhugi peenesse kõrgklassi võsagurmaanide hulka liigitab siis vot see on küll midagi uut ja ajab ehk tõesti kergelt muigama.

    Edu teile lihtinimesed!

  4. Selgeltnägijale

    Tundub et sul on seleekteeriv lugemine, ehk ligi kolm neljandiku kommentaaridest oled sa lihtsal vahele jätnud :P

    Tohib ma aitan sind?
    105st kommentaarist on umbes 15 negatiivsed, kusjuures neist on mitu on ühe ja sama isiku oma.

    Edu läheb alat tarvis, aitäh :) Võta vabalt

  5. Issand jumal, see jutt ongi kirjutatud ju naljaga pooleks. Inimesed, mis teil viga on? Minu arust väga hea ja humoorikas artikkel. Huumori kõrgem pilotaaž :D Kahjuks keskmine eestlane ei saa asjale absoluutselt pihta, nagu näha. Tundub, et enamus massile sobivad keskpärased blondiininaljad.

  6. Mulle meeldib see artikkel väga. Üks Vello paremaid.

    Kodus keedetud makarone uhkete sõnadega kutsuda armastajad ja lapsi Džjuseppe-Trinity-TuttiFruttideks nimetajad on muidugi nüüd hädas, et soliidset nägu säilitada, aga ma ei läheks nii ähmi. Makaronide nimetusi, mida Vello ära ei rikkunud, on veel tohhuijaa i polše:

    http://www.toidutare.ee/termin.php?g=639

  7. Kindel, et osa pealtnäha tõsimeelselt hurjutavatest kommentaaridest on siia spetsiaalselt nalja pärast lisatud, võibolla koguni Vello enda poolt.

  8. Kõige suurem jama, et see postitus polnud üldse naljakas. Käisin suht hiljuti Baieri Keldris, mõtlesin, et võtaks midagi tšehhipärast söödavat. Oligi menüüs pardirind böömi moodi ja ühe variandina sai kõrvale tellida kneedleid. No ma ju tean, mis asjad need on ja kuidas tehakse. Aga kui taldrik toodi, oli lisaks praekartuleid meenutavale ollusele taldrikule lõigatud kolm saiaviilu ja mulle püüti selgeks teha, et need ongi kneedlid…

  9. Avasin tänase Eesti Ekspressi ja mis ma näen. Rubriigis guud/bääd on Vello42 plagieeritud ilma asjakohast viidet lisamata. Kus on pressinõukogu silmad?

  10. Õhtu lõpetuseks tuleb kõik see toit potil istudes kõigil samast kohast välja. Pole mõtet rääkida, kes on lõunaks seksikama nimega makarone söönud ja kui kultuurseks see suutäis ta hoobilt teistega võrreldes teeb. See on täpselt sama teema kui hakata rääkima, et uue auto omanik on automaatselt intelligent ja Lada roolis ilmselgelt idioot.

  11. Artikkel on suurepärane, kuid tõeliseks pärliks teevad selle Linguine, Anonymous, Merje ja teiste idiootide solvunud kommentaarid :))

  12. Pole ammu niimoodi naernud. Ja veel enam naersin siis kui solvunud kommentaarid tulema hakkasid. Jeesus küll, inimesed, kes googeldavad, mis ükski toit peaks olema (ja soovitavad teistelgi seda teha), on tõesti parimad kritiseerijad. :P

  13. Tõepoolest, seda kirjutist lugedes ei osanud ette ka kujutada, et kommentaarid on veel paremad. Eht eestlaslik madalalaubalisus kuubis . Ilmselt need solvunud idioodid on oma ala professionaalid – kokad, kokaõpilased, restoranide omanikud, ettekandjad, kelnerid, veininuusutajad jne.

  14. Hahaa, Vello oma tuntud headuses! Kõhulihased valusaks naerdud, nagu ikka :))

  15. Käi itaalias, tegelt asjad nii ongi et pasta bolognese on hakklihakaste ja makaronid ning chaibata on sepik :D

  16. Mõnesid krommentaare lugedes tekkis juba hirm, et need endid ülitõsiselt- võtvad- inimesed võivad oma suures vellovastasuses ka mu lemmikkinnisvarabüroole Interkakalacticule vee peale lasta:( Nii lihtne on ju maksuamet kaela saata!

  17. No selgeks sai vaid see, et paljudel eestlastel ei ole huumorimeelt ollagi.

  18. Aitäh, pole ammu niimoodi naerda saanud!
    Ja äratundmine ka. Ema kustus mu pere enda poole nädalavahetusel lõunatama, lubas bechamell kastet lihale teha. Istusime lauda, tõstsime taldrikud täis, valasime peale valge jahukastme. Mina veel imestasin, et tavaliselt ta teeb pruuni. Poeg küsib – sa pidid ju bechamell-kastet pakkuma…? Ema irvitab… ja selgitab.
    Nii et – miks ei võiks restorani menüüs kirjutada – praesai tomatiga, või liha valge jahukastmega? Meil ju kehtib keeleseadus, või mitte?

  19. Naersin ka nii et kõht kõver. Päris hea ja humoorikas lugu. Edu!
    PS! Arvan, et selles on isegi ka tera tõtt. Mõni söögikoht loodab ennast “peenikeste võõrkeelsete nimetustega” upitada küll, kuigi kvaliteet pole see mis vaja.

  20. No nali või mitte aga nali peaks ikka naljakas olema, see lugu jäi nüüd küll haledaks, Tundub pigem nagu tüüpiline eesti maamees käis linnas ja ei jaganud asjast midagi.
    Toidupettustest rääkides.. ega igasse lasna keldrisse nn “restorani” ei tasugi minna, pärast nutke oma raha taga ja sitt ka lahti veel.

  21. muidugi on maitsed erinevad ja kui ei taha raha maksta ning ei oska hinnata head teenindust, peeneid toite või siis ka ainult peente nimedega toite, siis ei tasu sellistesse kohtadesse ronida ka.
    Hesburgerid, nehatu ja muud rotikad on alati teie jaoks olemas ja ootavad teid ;)

  22. Algul artiklit lugedes samastusin autoriga – täitsa nagu dee jaa vuu kohe. Kui aga järg krompadeni jõudis, sain alles aru, kui valesti ma asjadest aru sain.

  23. uskumatu tõesti, et eesti inemesel puudub täiesti siuke asi nagu naljasoon :D väljamaa keeles, muide, huumoriintestiin.

  24. Hahaha, nalja pakkus küll mulle need viimased välja toodud mõisted, aga miks sa kelneri peake häält tõstad, ta on kõigest ettur selles mängus.
    Kauba tellimuse ja menüü koostab ikka selle asutuse peakokk, ega kelner sul süüa ei valmista :)

  25. Super artikkel! Ma pole ammu nii naernud. Viimane lause pani küll i-le täpi :)

  26. Vello rebib hästi kildu!
    kummaline lausa, et osadel lugejatel huumorisoon roostes… võtavad juttu puha tõena :D:D

  27. Noh, siin artiklis said oma osa nüüd tegelikult KÕIK 3 poolt: 1) esteedid, kes korralikku Itaalia toitu kunagi proovinud ei ole, kuna pole ju Itaalias käinud, aga kellele sellegipoolest peenutseda meeldib, 2) meie kodukootud restoranid, mis püüavad peenema nimega oma sitta meile maha müüa ja 3) Vellod, kes kokakunstist mitte sittagi ei tea. Keskmine Eesti mees juba kord on selline, vabandan. Samas ei ole meil põhjustki esteetidega kaasa peenutseda, sest me lihtsalt oleme sündinud Eestis, hakklihakastme maal. Au Vellole!

  28. juku vanavanematele: “memm, taat, tellime täna pitsat!”
    vanaema: “issver, misasi see veel on?”
    vanaisa: “oot – ma tean, ma eelmine nädal nägin – jah, see on see lapik sai, kuhu keegi on peale oxendanud!”

    :)

  29. copy:
    Anonymous krompas niiviisi – 21/11/2012 | Püsiv linko
    No kus see huumor siin on? Et kõik maitseroheline on petersell või? Või pasta ja penne on makaronid? Naera puruks tõesti. No nii naljakas, et terve päev on nüüd korras. Tuleb välja, et Vello on Eesti Esihumorist.

    ikka tõesti naera puruks, kõva tegija oled. võta teadmiseks, et nii makaronid kui penne on mõlemad pasta alaliigid :D KÕIK makaronitooted on kokkuvõtlikult pasta, mõistad? nii nagu mersu ja bemm ja audi ja kia ja žiguli – kõik on autod. seega penne on pasta ja makaron on pasta ja nuudel on pasta ja tagliatelle on pasta jne jne jne.

  30. kui huumoriga asja võtta siis on tekst täita LOL..aga parim on see et pooled inimesed kommentaariumis võtavad seda tõsiselt… nad on vist valesti kukkunud… Pane edasi Vello

  31. Tra, kui palu lolle siin kommenteerib. Kadakaitaallased :) Linguine, sina oled kõige lollim, mine ime muna, ahv.

  32. Geniaalne! Uskumatu kui palju tarku ja haritud inimesi Eestis elab!Ma tahaks luua klubi nende inimestega, kes ka arvavad, et maitseroheline ON petersell ja tofu sitt! Teisi kohates on mul piinlik, et olen nendega samast rahvusest. Edu Vello!!!Ma naersin nii,et pisarad jooksid.

  33. Eggs Benedict ehk munad Benedicti moodi

    Toit koosneb ühest poolitatud Inglise muffinist, mille pooltele on pandud peekonit või sinki, pošeeritud (kooreta keedetud) munad ja Hollandi kaste. Roa autorlusele pretendeerivad mitmed Benedicti-nimelised isikud. Esimene neist, Wall Streeti börsimaakler Lemuel Benedict, olevat enne oma surma rääkinud järgmise loo. 1894. aastal oli ta ühel väga pohmellisel hommikul komberdanud Waldorf Hotelli lootuses peavalust lahti saada. Ta tellis võiga Inglise muffini, kooreta keedetud muna, krõbedat peekonit ja Hollandi kastet. Legendaarne Waldorfi ülemkelner Oscar Tschirky olevat valikust aga nii suurde vaimustusse sattunud, et pani selle alalise roana hommikusöögi- ja lõunamenüüsse. Ainult et muffini olevat ta röstsaiaga asendanud.
    Teiseks leiutajaks trügib kommodoor E. C. Benedict, pankuri ja purjetaja abikaasa. Mees suri aastal 1920 pärandades aga retsepti ja selle saamisloo. Kui ta oma prouaga tookordse sajandivahetuse ajal New Yorgis elas, käisid nad igal pühapäeval söömas restoranis Delmonico. Ühel päeval olevat proua Benedict ülemkelnerilt küsinud: “Kas teil pole tõesti midagi uut või veidigi erinevat pakkuda?” Kelner küsinud, et mida proua sooviks. Viimane vastanud, et kooreta keedetud mune Inglise muffinil koos õhukese singiviilu ja Hollandi kastmega. Lisaks veel trühvel kõigele otsa.

    Hollandi kaste

    Kaste võist, sidrunimahlast ja munakollastest, mis on tavaliselt maitsestatud soola, musta pipra või Cayenne’i pipraga. Tegemist on Prantsuse kastmega, mis arvati meenutavat hollandlaste tavapärast kastet. Kohustuslik koostisosa, kui pakutakse mune Benedicti moodi. Sobib ka kalaroogade juurde. Hollandi kaste on tuntud oma keerulise valmistusviisi poolest. Õigelt valmistatuna on tegemist sametiselt pehme ja kreemja kastmega, mis püsib õhuline nagu vahukoor. Teda serveeritakse soojalt, kuid mitte kuumalt. Kui koostisosad pole korralikult segatud – kas siis liiga külmalt või liiga kuumalt – läheb kaste kihiliseks ning järele jääb õline vedelik, milles ujuvad munakollase tardunud osad.
    Esimesed ülestähendused kastme kohta, milles kasutatakse munakollaseid ja võid, ilmuvad 19. sajandil. Erinevad allikad viitavad sellele, et kastet tunti algselt “Isigny kastme” nime all. Isigny oli linnake Normandias, mis oli kuulus oma maitsva ja kvaliteetse või poolest.

    Sandwich ehk võileib

    Sandwich on toit, mis koosneb tavaliselt kahest viilust valgest leivast, nende vahel on üks või mitu kihti liha, köögivilja, juustu või moosi koos juurde sobiva maitseaine või kastmega. Leivaviilud võivad olla paljad, võiga määritud või õliga piserdatud.
    Esimeste võileivataoliste roogade juured ulatuvad iidsete juudi kogukondadeni. Kuulus juudi usuliider ja tark Hillel Vanem, kes elas Jeruusalemmas kuningas Herodese ajal, olevat pannud paasatalle liha koos kibedate ürtidega matzo (leiva) vahele, et süüa seda Paasapühade ajal. Talleliha leiva vahel pidavat juudi rahvale meenutama rasket orjatööd Egiptuses.
    Keskajal kasutati Euroopas suuri leivakääre (trenchers – ingl. k puust kandik või laud) taldrikute asemel. Peale söömist anti rasvast ja kastmetest läbi imbunud leivaviilud koertele, vaestele kerjustele või söödi lihtsalt järgmise söögikorra ajal ära. Neid võib pidada just „lahtiste“ võileibade eelkäijateks.
    Sandwich roa nimena olevat tulnud aga 1762. aastal krahv Sandwichi nimest, kes oli 18. sajandi Inglise aristokraat. Algselt tähendanud see sõna lihtsalt rooga lihaviiludest. Võileib kui selline olevat meeldinud krahvile just seetõttu, et selle söömine ei määrinud sõrmi. Ta võis kaardimängu ajal rahulikult toitu nautida kartmata, et mängukaardid kleepuma hakkaksid. Kuna tegu oli aga tuntud poliitiku ja sõjaväelasega, siis tõenäolisem on see lugu, et sõrmede määrimine oleks seganud tal kirjutuslaua taga tähtsate paberitega töötamast.

    Carpaccio

    Itaaliast pärit roog imeõhukestest toorestest veise-, vasikaliha või tuunikala lõikudest, millele on peale piserdatud oliiviõli, sidrunimahla, maitseaineid, salatilehti ning parmesani juustu viilakaid. Serveeritakse eelroana.
    Selle roa leiutas Veneetsia Harry´s Bari kokk 1950. aastal, kui linnas oli renessansiaegse kunstniku Vittore Carpaccio (1460–1529) näitus. Kunstnik olevat üle kõige armastanud toorest veiseliha kivipuravike ja kirsstomatitega. Kuna ka tema töödes domineerisid veiselihale sarnased punased toonid, siis see roog ka temale pühendati. Roa leiutamisele olevat aga tõuke andnud vürstinna Amalia Nani Mocenigo, baari alaline kunde, kellel arst küpsetatud liha söömise ära olevat keelanud.

    Nizza salat (salad Nicoise – ingl. k)

    Selle salati nimi tuleneb teatud kindlate toorainete kasutamisest, mida Nizza kokad Prantsusmaal serveerivad teiste toitude kõrvale. Selline lisand koosneb tavaliselt küüslaugust, tomatitest, anšoovistest, mustadest oliividest, kapparitest ja sidrunimahlast.
    Kõige kuulsam neist ongi Nizza salati all tuntud lisand, mis koosneb kartulitest, oliividest, rohelistest ubadest ja vinaigrette’ kastmest. Salati õige serveerimise ümber käivad aga vaidlused. Ühtede arvates peaks Nizza salatit serveerima rohelisel salatipadjal. Teiste arvates on aga ainuõige variant, kui aluseks on viilutatud tomatid. Kolmandad ütlevad, et kõik komponendid tuleb lihtsalt kokku segada ja siis serveerida.

    Itaalia kaste

    USA kokkade leiutis, mis Itaalias on tegelikult tundmatu. Tegemist on vinaigrette’ tüüpi kastmega, mis koosneb veest, õlist, äädikast või sidrunimahlast, soolast, piprast, hakitud sibulast ja paprikast. Tihti on lisatud veel suhkrut, erinevaid maitsetaimi nagu küüslauk, oregano, apteegitill ja till. Tavaliselt ostetakse seda juba pudelisse pandult valmis kastmena või siis pakendatud kuiva salatiseguna, millele tuleb juurde lisada vett, õli ja äädikat.
    Itaallased ise maitsetavad tavaliselt oma salateid aga hoopis vahetult enne söömist laua ääres oliiviõli, äädika, soola ja musta pipraga.

    Friikartulid ehk French fries

    Rohkes rasvas küpsetatud kartulid leiutati arvatavasti 18. sajandil Prantsusmaal või Belgias. Kes iganes nad ka leiutas, populaarseks muutusid nad mõlemas riigis väga kiiresti. Eesnime French („prantsuse” – eesti k) panid neile kartulitele ilmselt inglased 19. sajandil. Aga loomulikult on siingi palju teooriaid. Kulinaarselt tähendavad friikartulid seda, et teatud tükelduskujuga kartulid on töödeldud Prantsuse moodi. Mõned väidavad, et french tähendas algselt hoopis ribadeks lõikamist ehk julienne’i. Samas käis see termin tookord hoopis lihakerede töötlemise kohta ja tekkis peale friikartuleid.
    Belglased väidavad, et friikartulid on hoopis nende leiutatud roog, kuid ühtegi fakti pole neilgi ette näidata. Belgia ajaloolane Jo Gerard väidab, et kartuleid friteeriti Meuse orus juba 1680. aastal. Selle piirkonna inimesed sõid palju kala, mida talveks ka külmutati. Kala kõrvale tükeldati kartuleid ja neid praeti rohkes õlis.
    Teine Belgia legend jutustab, et nimi French fries tekkis friikartulitele Esimese Maailmasõja ajal, kui Briti ja Ameerika sõdurid Belgiasse jõudsid. Nimelt oli Belgia armee ametlik keel tookord prantsuse keel ja seetõttu liitlasvägede sõdurid kartuleid nii kutsuma hakkasidki. Tegelikult olid friikartulid aga olemas muidugi ammugi enne Esimest Maailmasõda.
    USA president Thomas Jefferson olevat olnud suur Prantsuse roogade austaja. Tema ühes käsikirjas on aastal 1801 kirjutatud retsept “Potatoes deep-fried while raw, in small slices” ehk siis tooreste kartulilõikude friteerimine. Retsepti autor on presidendi prantslasest kokk Honoré Julien. Neil kaugetel aastatel ja kuni Waterloo lahinguni 1815. aastal kuulus Belgia Prantsusmaale ning tolle maalapi retseptid on Ameerika kokaraamatutes kõik Prantsuse roogade all. Selge on ka see, et üheski teises keeles peale inglise keele ei kutsuta friikartuleid Prantsuse kartuliteks.
    Hispaanias väidetakse aga hoopiski, et just nemad leiutasid friikartulid esimestena. Väike loogika on siin küll, sest just Hispaaniasse saabusid Uuest Maailmast kartulid esimesena. Friteerimine on Vahemere köögis päris tavaline meetod küll. Jäljed viivad Galiciasse, kus sellised kartulid olid tihti kalaroogade lisandiks. Sealt olevat nad levinud edasi ka Belgiasse, mis oli siis Hispaania riigi osa.
    Inglased tahavad samuti osa aust endale saada. Esimene friikartul (chip) olevat müüdud 1870. aastal Šotimaal Dundees Belgia immigrandi Edward De Gernieri poolt linnakese juurikaturul.
    Tõsiselt ülemaailmseks muutusid friikartulid aga USA kiirtoidukettide McDonaldsi ja Burger Kingi abiga. Selle tegi võimalikuks omakorda külmutatud friikartulite leiutamine ja nende laialdase müügi algus 1950. aastal. Edasine on juba teada…

    Pasta Bolognese

    Bologna kaste (Ragù alla bolognese – it. k, sauce bolognaise – pr. k) on lihapõhine kaste pastale, mis on pärit Itaaliast Bolognast. Tihti arvatakse, et tegu on tomatikastmega, kuid tegelikult on selles väga vähe tomateid, vahest ainult paar supilusikatäit tomatipastat. Bologna kohalikud serveerivad seda kastet värskelt valmistatud tagliatelle’ga (tagliatelle alla bolognese). Vähem traditsiooniline on kuulsa kastme kasutamine koos rigaton’iga või lasanje ja cannelloni’de täidisena.
    Retsepte on mitmeid ja need erinevad üksteisest suuresti. Alates väga pikka aega nõudvast ragù alla bolognese valmistamisest kuni lühikest aega nõudva sugo di carne’ni (lihakaste – eesti k). Tooraineteks peavad aga alati olema veise hakkliha, Itaalia peekon (pancetta), sibulad, porgandid, seller, tomatipasta, lihapuljong, valge vein ja piim.
    Spagetthi Bolognese on populaarne toit laste seas väljaspool Itaaliat, eriti Rootsis ja Taanis, aga ka Inglismaal ja USA-s.

    Béchameli kaste

    Üks neljast põhikastmest Prantsuse gastronoomias. Nii-öelda „valge emakaste” ehk meres, millel põhinevad kõik teised kastmed. Algselt valmistati seda kastet aeglaselt keevasse kooritud piima veisepuljongit ja maitseaineid lisades, mis seejärel kurnati ja siis lisati maitse rikastamiseks ka koort. Selle nime all ilmus kastme retsept esmakordselt 1651. aasta raamatus „Le Cuisinier François”. See raamat, mis pani aluse Prantsuse kokakunstile, ilmus 75 aasta jooksul üha uutes trükkides! Kaste aga nimetati Louis de Béchameili, Nointeli markii (1630–1703) auks. Tegemist oli tolleaegse rahastaja ja Bretagne’i kuningriigi intendandiga, kuid kastme leiutamisega tal iseenesest pistmist ei olnud.
    Tõenäoliselt on taolise kastme tekkimise põhjuseks see, et 17. sajandi koduperenaistel polnud külmkappe ning nad pidid piima kohe ära kasutama. Seejuures segati piima ikka veega, et seda rohkem jätkuks, sest ainult rikastel oli võimalus puhtast piimast kastmeid valmistada.
    Itaallastele meeldib aga see legend, et kastme viis Prantsusmaale Catherine de Medici (1519–1589) itaallasest kokk, kui naisest Prantsusmaa kuninganna sai. Paljud road ja toiduvalmistamise viisid jõudsid Prantsusmaale just tänu kuninglikule abielule, kui Catherine abiellus tulevase Henri II-ga.

    Böfstroganov

    (Bœuf à la Stroganov – pr. k, Beef Stroganov – ingl. k)
    Toit veisefilee ribadest koos seente, sibula ja hapukoorega. Serveeritakse kartulite, riisi või pastaga. Tihti esinevad retseptides ka tomatipasta, sinep ja herned.
    Böfstroganovi taoline roog on algselt pärit keskaegselt Venemaalt, kuigi roa autorluse kohta liigub mitmeid legende. Suure tõenäosusega oli tegu lihtrahva toiduga, kui külmunud liha lõigati väikesteks tükkideks ja hautati siis kastmes pehmeks. Tuntum legend räägib sellest, kuidas Stroganovide vürstiperekonna kokk oma hambutule isandale selle suurepärase liharoa leiutas. Kas tegu oli Aleksander Grigorjevitši või tema poja Paveli kokaga, pole legendis täpsustatud. Kahtluse all on nad mõlemad.
    Peterburis tegutsenud välismaised kokad asutasid oma klubi, mis kogunes kord kuus. Iga kokk pidi järjekorras oma pererahva roogi esitlema. Nii jõudiski avalikkuse ette böfstroganov. Stroganovid olid Peterburgis väga mõjukad inimesed ning nende palees Nevski prospektil asub tänapäeval osa Vene Riiklikust Muuseumist. Perekonna järeltulijad emigreerusid revolutsiooni ajal läände. 1992. aastal moodustasid nad New Yorgis Stroganoffide Fondi (The Stroganoff Foundation), mis tegeleb perekonna päranduse restaureerimise ja konserveerimisega Venemaal.

    Kiievi kotlet

    Tegu on ilma kondita vasardatud kana- või faasanifileega, mis on keeratud ümber mageda külma võikangi, paneeritud riivsaias ja friteeritud rohkes rasvas. Ukrainas pakutakse selle roa juurde traditsiooniliselt värskeid herneid ja friteeritud kartuliribasid (julienne). Aga tegu pole üldse Ukraina roaga, kuigi nimetuses kasutatav pealinna nimi sellele viidata võiks. Kiievi kotleti valmistas esmakordselt hoopis prantslane Nicolas François Appert (1749–1841), kes oli õllepruulija, kondiiter, aga ennekõike siiski hapendaja-marineerija ja kokk, kes leiutas toiduainete konserveerimise põhialused. Tsaarinna Jelizaveta Petrovna (1741–1762) eelistas Prantsuse roogi ja moodi ning 18. sajandi lõpupoole oli paljudes Vene rikastes perekondades prantslasest või siis vähemasti Prantsusmaal õppinud kokk. Just seetõttu olid Prantsuse road Venemaal nii moes.
    Vene kokaraamatutes esines küll sarnane roog “côtelettes de volaille” (linnulihast kotlet), aga mitte Kiievi kotleti nime all. Üldiselt arvatakse, et varajased New Yorgi restoranid, kes üritasid Vene emigrantidele meele järele olla, andsid roale Kiievi nime. Nimi jõudis sealt ringiga Euroopasse tagasi ning seda kasutati üsna laialdaselt. Peale Teist Maailmasõda muutus Kiievi kotlet Nõukogude restoranide kohustuslikuks osaks.

    Pekingi part

    Õigem oleks isegi öelda Peijingi küpsetatud part. Tegemist on traditsioonilise Kirde-Hiina roaga. Pealinna nimi Peijing on pärit enne nimede inglise keelde ümber seadmist.
    Pekingi parti hinnatakse just tema krõbeda ja maitsva naha pärast. Parti serveeritakse lootuselehest pannkookidel koos hakitud Hiina rohelise sibula ja magusa nuudlikastmega nii, et enamus portsjonist moodustab nahk ning liha on vaid väike kogus. Enamikus Hiina restoranides pakutakse sellest pardist kahte erinevat rooga – üks müüakse Pekingi pardi nime all (nahk koos õhukese rasva ja liharibaga) ja teine lihtsalt pardiliha roana. Viimasel juhul friteeritakse pardiliha tihti veel üle. Pardi ülejäänud tükid (skelett ja vähemväärtuslikud lihatükid) läheb supi keetmiseks.
    Pekingi pardi ajalugu ulatub Yuani dünastia aegadesse (1206–1368). 15. sajandi alguseks oli sellest roast saanud aga Ming dünastia loonud perekonna meelisroog.
    Pekingi pardi valmistamiseks on vajalik lind, millel on pea veel otsas. Kõigepealt eraldatakse nahk liha küljest. Seejuures ei tohi nahka mingil moel vigastada. Vanasti tegi seda suure kopsumahuga inimene, puhudes kõrre abil naha kere küljest lahti. Seejärel pestakse nahka kuuma veega, et seda rasvavabamaks muuta ja pintseldatakse molasses’ega üle, kuni nahk muutub tumeda värvi ja kuumtöötlemisel hakkab lõhnama karamelli järele. Seejärel kuivatatakse parti pool päeva ning riputatakse kaelapidi suurde kuuma ahju, kus ta küpseb tunnike või veidi kauem. Rasv tilgub sel ajal välja, jättes naha krõbedaks. Kuna vajalik on suur ahi, siis tavaliselt sellist rooga kodudes ei tehta, vaid süüakse restoranides või ostetakse poodidest kaasa.
    Põhja-Hiinas kasvatatakse Pekingi pardi valmistamiseks isegi spetsiaalset parditõugu. Parte hoitakse individuaalsetes puurides ning toidetakse sunniviisiliselt. Seda selleks, et nad oleks rasvased ning lihased oleksid liikumatusest pehmed.
    Kui kasutada teisi parte, siis pole tulemus sugugi sama. Tihti leiavad inimesed, et neile Pekingi part ei maitse, sest see on nii rasvane. Aga spetsiaalselt selleks otstarbeks kasvatatud pardi puhul on maitse ja rasvakihi paksus hoopis teised. Ja just seetõttu on õige Pekingi part üpriski kallis delikatess.

    Tournedos Rossini

    Kuulsa Itaalia helilooja Giaccomo Rossini (1792–1868) auks loodi palju erinevaid toite. Olgu siis tegemist munade, kana, supi, salati, cannellonide, lesta, risoto, pannkookide või faasaniga, kui nimetada vaid mõnesid. Ta oli tuntud kui gurmaan ning tema sõpruskonda kuulusid sellised kuulsad kokad nagu Câreme ja Escoffier. Viimast loetaksegi selle roa autoriks, kuigi kurjad keeled räägivad, et ta vehkinud roa Câreme’i pealt maha…
    Tournedos on prantsusekeelne väljend veisefilee keskmise osa kohta. Helilooja nimeliseks teeb roa aga see, et portsjonile lisatakse tükike hanemaksa. Veisefilee tükk pruunistatakse ja küpsetatakse soovitud astmeni. Serveerimisel lisatakse foie gras.

    Chateaubriand

    Veise sisefilee keskmine osa, mis lõigatakse tavaliselt kahe portsjoni suurune. Tükk keeratakse peekonisse või rasvaribasse ja küpsetatakse. Rasv annab talle mahlasust. Seda rooga ei küpsetata kunagi täiesti küpseks (well done), vaid jäetakse alati poolküpseks (medium-rare) ja serveeritakse koos kastmega.
    Nime on ta saanud vikont François-René de Châteaubriandi (1768–1848) järgi ning autoriks on tema kokk Montmireil. Vikont oli Prantsuse kirjanik ja diplomaat, kes teenis Napoleoni kui saadik ja oli kuningas Louis XVIII ajal kaks aastat riigisekretäriks. Vikonti eluajal lõigati see lihatükk tavaliselt hoopis välisfileest, mis pole nii pehme ja mahlane kui sisefilee. Kaste selle juurde valmistati kokku keedetud valgest veinist, šalottsibulatest, demi-glace’ist (veise- ja vasikaliha puljongite kokkukeetmisel saadav pruun kaste), mis segati või, estragoni ja sidrunimahlaga.

    Beef Wellington ehk veisefilee Wellingtoni moodi

    Tournedos Rossini ja chateaubriand’i mugandus. Tegemist jälle veisefilee keskmise osaga, millele käib peale foie gras ja võis praetud hakitud seente-trühvlite-sibulate mass. Kõik see omakorda keeratakse lehttaignasse ja küpsetatakse ahjus. Nime on see roog saanud Arthur Wellesley, esimese Wellingtoni hertsogi järgi. Viimane olevat rooga eriti armastanud ja nautinud seda alati koos madeiraga. Tegelikkuses pole aga ühtegi kindlat fakti, et see ka tõele vastaks ning tõenäolisem on pigem see, et kokk tahtis lihtsalt oma peremehele meele järgi olla.
    Tänapäeval nimetatakse tihti kõiki neid liharoogi, mis taignaga kaetud, wellingtonideks. Eriti tuntud on vorsti-wellington ja lõhe-wellington.

    Peach Melba ehk virsikud Melba moodi

    Tegemist on klassikalise Prantsuse desserdiga, mis leiutati Londonis, et austada Austraalia näitlejannat. Magusroog koosneb virsikutest, vaarikakastmest ja vaniljejäätisest.
    Magusroog loodi aastal 1892 või 1893 kuulsa koka August Escoffieri poolt Londoni Savoy Hotellis. Escoffier oli kuulnud kuulsa Austraalia ooperiprimadonna Nelli Melba (Helen Porter Mitchell) esinemist Govent Gardenis ja sellest inspireerituna lõi talle pühendatud magustoidu. Kuluaarides sosistati, et primadonna jumaldavat jäätist, kuid ei julgevat seda tihti süüa, sest kartis oma hääle kaotada.
    Escoffier lõi kastme, kasutades vaarikaid, punase sõstra marmelaadi, suhkrut ja maisitärklist. Jäätis selles magustoidus pole kõrvetavalt külm, vaid juba pehme ning seega pole ohtu häälepaeltele. Esmakordselt serveeriti Peach Melba’t õhtusöögil, mille matrooniks oli Nelli Melba. Escoffier serveeris magustoitu luigekujulisel jääskulptuuril, mis omakorda oli inspireeritud Wagneri ooperist “Lohengrin”… Ja klassika oligi sündinud!

    Melba toast ehk Melba röstsai

    Pühendatud jällegi Nelli Melbale. Pärit on Melba röstsai aastast 1897, kui lauljanna olevat olnud väga haige ning röstsaiast sai tema dieedi lahutamatu osa. Tegemist on röstsaiaga, mida tihti serveeritakse juustuga suppide ja salatite kõrvale. Röstsai viilutatakse kohe peale rösterist väljumist veelkord pooleks. Need kaks õhukest viilu röstitakse omakorda uuesti.

    Margarita kokteil

    Tequila, laimi ja apelsinilikööriga kokteil. Saamisloo kohta on, nagu ikka, mitmeid versioone. Populaarseimad seovad kokteili kuulsa Hollywoodi näitlejanna ja 40-ndate aastate seksisümboli Rita Haywortiga (1918–1987). Tema õige nimi oli Margarita Carmen Cansino. Keegi härra Gutierrez väidab, et lõi kokteili 1940. aastal Tijuanas Mehhikos just näitlejanna jaoks.
    Teine lugu väidab, et kokteil on pärit varasemast ajast, kui näitlejanna veel Tijuana ööklubides Margarita nimelise tantsijannana esines. Aga on teisigi, kes väidetavalt mõne Margarita nimelise naise auks olevat kokteili leiutanud. Mine võta siis kinni, kellel just õigus on, kuid kokteil oli enne Teist Maailmasõda USA keeluseaduse aegu üsnagi populaarne.

    Tosca kook

    Koosneb vaniljega maitsestatud biskviidist ning on kaetud võist, suhkrust, piimast, vanillisuhkrust, jahust ja röstimata mandlitest valmistatud maitsva seguga. Nime on saanud Giacomo Puccini ooperi “Tosca” järgi. Tõenäoliselt leiutatud Itaalias ooperi väljatuleku aegu aastal 1900 või siis Pariisis 1887. aastal Victorien Sardou originaalnäidendi etendumise aegadel, kui Tosca osa mängis kuulus punapäine näitlejatar Sarah Bernhardt. Tosca osa on nimelt just temale kirjutatud.

    Napoleoni kook

    Mille-feuille (tuhat lehte – pr. k) Napoleon on kihiline keedutaigna kook vaniljekreemi või vahukoore ja keedisega. Tavaliselt kaetakse kook glasuuriga. Prantsusmaal kasutatakse selle koogi täidiseks ka mandlikreemi. Nime ei ole kook saanud Prantsusmaa imperaator Napoleoni I järgi nagu üldiselt arvata võiks. See tuleneb hoopis prantsusekeelsest sõnast napolitain, mis tähendab Itaalia linna Napolit.

    Aleksandri kook

    Alexander Torte (saksa k) koosneb liivatainast ja vaarikamoosist. Ühe allika järgi on tegemist Läti desserdiga. Nime on see kook saanud tõenäoliselt gurmaanist tsaari Aleksander I auks. Ka selle aja kuulsaim kokk Antonin Carême töötas mingi aja Alexandri õukonnas. Soomlased aga väidavad, et koogi leiutas Helsingis hoopis üks Šveitsi kondiiter aastal 1818, kui oli oodata tsaari visiiti.

    Pralinee

    Pralineed kuuluvad kompvekkide perekonda ja neid valmistatakse pähklitest ning suhkrusiirupist. Algselt leiutati pralineed Prantsusmaal ja need olid suhkruga karamellistatud mandlid. Viimased loodi vastukaaluks nougat-tüüpi kommidele, milles karamell paljusid pähkleid katab. Kui sellised karamelliga kaetud pähklid peeneks purustada, saadakse pralin või praline (pr. k) ja neid kasutatakse paljudes kondiitritoodetes. Pralinee (algselt hääldati „prasline”) olevat oma nime saanud Prantsuse sõjaväelase ja diplomaadi marssal du Plessis-Praslini (1598–1675) järgi, kelle kokk sellised kommid valmistas. Kokk Clement Lassagne olevat peale pensionile minekut asutanud väikese kondiitriäri Maison de la Praline, mis tegutseb 110 km kaugusel Pariisist, Montargis, siiani.
    Tegelikult olevat pralineede nimi pärit 18. sajandist, kuid nagu paljudel muudelgi juhtudel, ei viita marssalile ega tema kokale miski.

    Caesari salat

    Salatite kuningas… Koosneb rohelisest salatist, millele on piserdatud sidrunimahlast, oliiviõlist, värskelt pressitud küüslaugust, sinepist, mustast piprast ja Worchestershire’i kastmest salatikaste. Serveerimisel lisatakse röstitud saiakuubikud, riivitud Parmesan ja keedetud muna sektorid. Soovi korral võib serveerida ka toore munaga. Salat valmistatakse sööjate silme all ning serveeritakse kohe. Arvamus, et oma nime on salat saanud Rooma imperaator Caesari järgi, ei vasta tõele. Caesari salat leiutati 1924. aastal kokk Caesar Cardini poolt, kes oli Tijuanas Mehhikos asuva Itaalia restorani omanik ja kokk. USA-s oli kuiv seadus ning paljud sõitsid üle piiri Mehhikosse lõbutsema. Nii juhtus ka 4. juulil, kui tähistati Iseseisvuspäeva. Rahvast oli restoranis nii palju, et see söödi toiduainetest tühjaks. Nii ei jäänudki muud üle, kui olemasolevat kasutades veel midagi kokku keerata ja näljastele ette anda. Et lihtsast salatist toit vähegi efektsem oleks, valmistas kokk salatit suurejooneliste liigutustega saalis, otse klientide silma all. Hotell Caesar Tijuanas töötab siiani, kuigi seal pole enam restorani. Alles on veel baar ja grill. Aga rahvas sõidab sinna ikka kokku, et nautida laua ääres valmistatavat ensalada Caesar’i.

    Waldorfi salat

    Koosneb tükeldatud toorest õunast, Kreeka pähklitest, varssellerist ja majoneesist. Traditsiooniliselt serveeritakse Waldorfi salat rohelisel salatilehel. Üheks salati leiutajaks loetakse New Yorgi Waldorf-Astoria hotelli maitre d´hôtel (sõna-sõnalt “saali omanik” ehk ülemkelner), kes selle 1896. aastal esmakordselt kokku olevat seganud. Teise jutu järgi leiutati salat firma Waldorf Lunch System poolt 1920-ndatel aastatel oma lõunasöögi tarbeks. Samast ajast sai õun ka firma sümboliks.

    Kreeka salat

    (χωριάτικη σαλάτα – kr. k horiatiki, Greek salad – ingl. k)
    Tõlkes tähendab see “külasalatit”. Tegemist on kreekapäraselt valmistatud värske salatiga, mida pakutakse traditsiooniliselt pearoa kõrvale. Koosneb viilutatud tomatist, kurgist, paprikast ja sibulast, mis on maitsestatud soola, musta pipra ja oreganoga (pune). Salat piserdatakse üle oliiviõliga ja serveerimisel lisatakse feta juustu kuubikud, kapparid ning oliivid.

    Pizza Margherita

    Legendi järgi valmistas üks Napoli kokk uue toote, et tähistada kuninganna Margherita külaskäiku Napolisse 1889. aastal. Kuninganna Margherita (1851–1926) oli esimene Itaalia monarh peale Itaalia vallutamist Napoleoni poolt. Kokk valmistas pitsa Itaalia uue trikoloori värvides: punane, valge ja roheline. Punane oli tomatikaste, valge mozzarella ja roheline oli basiilik. Ja nii sündiski kõikide pitsade etalon Pizza Margherita.

    Crêpe Suzette

    Tüüpiline Prantsuse ja Belgia magustoit. Tegemist on õhukeste pannkookide ehk crêpe’dega, milledele valatakse peale kuum kaste karamellistatud suhkrust, apelsinimahlast ja riivitud koorest ning liköörist Grand Marnier. Viimane süüdatakse tavaliselt ka põlema.
    Üks jutt räägib, et roog leiutati kogemata 14aastase kelneriõpilase Henri Carpentieri poolt aastal 1895 Maitre at Monte Carlos Café de Paris. Ta olevat valmistanud desserti Walesi printsile (tulevane kuningas Edward VII) ja tema kaaslannale, kelle nimi oli Suzette. Henri Carpentier on oma memuaarides “õnnetust” üsna täpselt kirjeldanud. Nimelt olevat ta pannkoogid kogemata gaasipõletile liiga ligidale tõstnud ning need olevat süttinud. Prints oma sõpradega aga ootas ning uut portsjonit polevat enam aega valmistada. Maitsnud siis sõrmega kastet – see olnud parim, mida seni valmistada oli õnnestunud! Prints söönud ära pannkoogid ja lusikaga veel viimasegi kui tilga kastmest oma taldrikul. Siis küsis Walesi prints roa nime ja Henri olevat selle koheselt Crêpes Princesse’ks nimetanud. Prints olevat olnud meelitatud, kuid Suzette olevat püsti tõusnud ja printsile demonstratiivselt kummarduse teinud. Siis palunudki tulevane kuningas pannkookidele Crêpes Suzette nimeks panna.

    Tarte Tatin

    Tegemist on tagurpidi õunakoogiga, milles õunad on enne koogi küpsetamist või ja suhkruga karamellistatud. Legend räägib, et kook leiutati järjekordse „õnnetuse” tagajärjel Hotel Tatinis, Lamotte-Beuveronis Prantsusmaal 1889. aastal. Hotelli pidasid kaks õde Stephanie ja Caroline Tatin. Stephanie tegi enamuse köögitöödest ning oli ühel päeval pisut üle töötanud. Ta hakkas valmistama tavalist õunakooki, kuid unustas õunatükid või ja suhkruga küpsema. Tundes kõrbelõhna ja püüdes kooki päästa, valas ta taigna otse pannile õunatükkide peale ja pani siis koos panniga ahju. Koogi valmides keeras ta selle pannilt taldrikule ja serveeris hotelli külalistele. Viimastele olevat selline dessert aga väga maitsenud.
    Teine legend on kirjas Tarte Tatin’i kodulehel ning seal öeldakse, et Stephanie pani koogi kogemata tagurpidi ahju. Vaatamata sellele serveeris ta külalistele kooki ahjusoojalt ning klassika oligi sündinud. Sellest tuli hotelli tunnusroog. Ja kui rooga juhtus maitsma tuntud Pariisi restoraniomanik Louis Vaudable, pani ta selle ka oma restorani Maxim menüüsse.

  34. Kui sa tõesti ei tea, et pasta ongi maakeeli makaron siis mine arene ennem kuskil kui mõne mõttetera välja lennutad. Ma muidugi nõustun, et kallites söögikohtades saad mingi hirmsa raha eest mingeid kuradi saepurust tehtud säästu viinereid.

Leave a Reply

Your email address will not be published.