Meenutusi: Käepigistus Veerpaluga

Andrus Veerpalu. Pilt: Õhtuleht

See oli 2009 aastal, peale Libereci maailmameistrivõistlusi, kus Andrus oli võitnud oma järjekordse kuldse medali ja nagu ikka kuninglikul meeste 15km klassikadistantsil :) Selle saavutusega oli temast saanud kahekordne maailmameister ning muidugi oli ta juba ennem ka kahekordne olümpiavõitja. KAHEKORDNE OLÜMPIAVÕITJA.

Mäletan, et Vabaduse väljak oli paksult rahvast täis, ei olnud ruumi isegi maha vaadata. Paistis, et terve Eesti oli kohale tulnud. Ja nii oligi. Kui suhtlesin end ümbritsevate inimestega, siis selgus, et rahvast oli kohale tulnud nii Tallinast, Pärnust, Valgast kui ka Võrust.

Minu kõrval oli üks vanem mees, kes oli ekstra tulnud selleks Saaremaalt Tallinna, et kohtuda värske maailmameistriga. Vahetasime muljeid, rääkisime Andrusest. Ma pakkusin mehele sooja kohvi, mis oli mul termosega kaasas, mees Saaremaalt ulatas mulle kääru kodus tehtud leiba, mida ta kavatses Andrusele anda. Leib oli veidike magus, samas tummine ja mõrkjas ning sellest õhkus Eesti maarahva tahet oma sangareid toita.

Siis korraga üks hele lapsehääl hõikas, “Näe, Andrus!!!”. Ja tõesti, seal Andrus juba paistiski üle inimeste peade. Nimelt saabus ta platsile teiste suusameeste õlgadel – nagu suurele suusakuningale ikka kohane.

Rahvas asus spontaanselt aplodeerima. Skandeeriti, “Eesti, Eesti!” ja “Andrus maailmameister!” ning “Andrus olümpiavõitja!”.

Kõigi näost paistis siiras rõõm, paistis uhkus olla eestlane. Sellised hetked ühendavad – sellised hetked lähendavad ja liidavad rahvast. Seda isepäist rahvast, kes tihti on üksteise kõri kallal ja enamus ajast eriarvamusel ning tõredad ja enesessetõmbunud. Uskumatu!

Õhkkond platsil oli pinev, ülev, samas aga ka soe ja sundimatu. Emotsioonid oli niiiiiiiii laes, et seda ei oska eriti sõnadesse panna ja kirjeldada. Siiani ei oska :) Igatahes üks mu eesseisev neiu haaras oma poisssõbra käest kinni, surus end tema vastu siis ja ütles, “Hoia mind, mul tulevad värinad peale”.

Ka mul tekkis väike värin sisse, kui trügisin läbi mustmiljoni inimese Veerpalu juurde ja palusin tal anda autogrammi. Veerpalu naeratas talle omasel tagasihoidlikul moel ning andiski autogrammi. Autogrammi palusin anda väikese sinimustvalge lipu peale, mida minu vanaisa oli läbi raskete okupatsiooniaastate hoidnud kodus peidus raamaturiiulis, raamatute vahel. Nüüd oli see lipp leidnud oma eesmärgi ja uue hingamise. Lipp koos autogrammiga on mul alles ja see seisab mul elutoas laual, meenutamaks iga päev seda, kui suureks võib üks mees oma tegudega ühe väikese rahvuse muuta.

Autogramm saadud surusin Andrusel kätt. Ta käepigistus ei olnud lõtv ega ebavlev nagu paljudel see tänapäeval on. Ta käepigistus oli tugev, tõelisele eesti mehele kohaselt tugev – selles oli tunda sihikindlust, ausust ja põhimõtteid. Selles käepigistuses oli ka teatavat raskust – ju olid rasked treening ning võistluskilomeetrid ka sellesse oma jälje jätnud. Ei ole kellegile ju uudis, et tippspordis ei tule miski lihtsalt, vaid ikka läbi raske trenni, enesedistsipliini ja muidugi läbi ohverduste isiklikus elus.

See käepigistus oli midagi erlist. See oli midagi sellist, mida meenutan ka veel 50 aastat hiljem, kui olen vana mees ja lapselapsed küsivad, “Vanaisa, mis siia lipu peale kirjutatud on”. Ja siis ma räägin neile selle loo, mida ma teile siin praegu räägin. Ma meenutan kõike ja ma mäletan kõike – sest on asju, mis ei lähe iial meelest. Ja kuidas saakski selline asi meelest minna? Küsigem seda endalt täna, kui oleme olukorras, kus meile öeldakse, et Andrus on tarvitanud dopingut. Mina ei usu seda, mina usun Andrust. Usun teda täna täpselt samamoodi, nagu ma uskusin toona ta käepigistust. Mitte midagi pole muutunud.

Andrus, me seisame su taga nagu müür, 75 000 inimest internetis ja paljud teised veel üle kalli kodumaa, ei saa eksida. Ja me ei eksigi.

Lugupidamisega,

Vello Nelikendkaks.

www.vello42.com peatoimetaja, suusafänn ja eestlane

3 thoughts on “Meenutusi: Käepigistus Veerpaluga

  1. lootusetult ligemale aasta olen siin sitsinud uute kirjutiste järgi, juba mõtlesin, et sinuga on midagi juhtunud, olen nüüd täitsa ja lase sulg veerema

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *