Pimeda tüdrukutirtsu seiklus metsas

scary_doll7

Kui saabus kuldne sügis, läksid ema ja isa ning nende pime tütar metsa seenile. Kuna tütrest polnud seenejahil olles suuremat kasu loota, siis sättisid vanemad tüdrukutirtsu ühe kõrge kännu otsa istuma ning ise nad läksid veidike eemale põõsastesse seeni hankima. Tüdrukuke istus, kõlgutas jalgu, nokkis kännu koore alt üraskeid, lükkis siis need kõrre otsa ja riputas omal ehteks kaela. Nii askeldades möödusid minutid, tunnid, paar hunti ja Rauno Pehka, kes oli kiir-rünnakusse minnes metsa ära eksinud.

Pikapeale hakkas tüdrukukesel igav ning ta otsustas võsast kostuva ragina järgi orienteerudes minna ema ja isa juurde. Kuid oh õnnetust –  taamal põõsast kostuv ragin ei kuulunud mitte emale ega isale, vaid hoopis vallatule jänkupoisile, kes seal karusitaga peitust mängis. Silmates lähenevat hirmuäratavat tüdrukukest, pani jänku tuhatnelja liduma, tehes pidevalt haake, et jälitajat maha raputada. Kuid tüdrukuke ei jäänud alguses sammugi maha,  sest ta oli kogemata jänkule saba peale astunud ja see siblis koha peal ringi.

Kui jänku tüdrukukese tuhvli alt väja rabeles ja tõeliselt pakku pääses, tegi ka tüdrukuke veel paar sammu talle järgi, arvates, et see on tema isa, kes üritab mingit pulli teha. Need paar sammu aga paraku juhtisid tüdrukukese otse kaldajärsakust alla, mis lõppes kiirevoolulise jõega. Jõgi kandis pimeda türukukese 5km kaugusele ning uhtus siis ühes ürgorus kaldale.

Olles nendest väntsutustest väsinud, lebas ta meelemärkuse kaotanuna liival. Tema vastu hakkasid elavat huvi tundma kamp sipelgaid, kes olid parajasti jõeääres, eesmärgiga ohverdada suurele vihmajumalale üks porikärbes, et see mitte raisk järgneva kahe nädala jooksul ei otsustaks vihma kallama hakata, sest sipelgatel oli parajasti käsil uue pesa ehitus. Igaljuhul, silmates sellist suurepärast lootsiku moodi kaadervärki liival lebamas, otsustasid sipelgad, et vihmajumal on neile ettekuulutuse saatnud ning nad tõlgendasid seda kui ettekuulutust peatselt saabuvast suurest veeuputusest.

Kiiruga kihutasid nad oma pesa juurde tagasi, rääkisid kuningannale loo ära. Kuninganna võttis vastu otsuse paigutada kogu pesakond sipelgaid nö. Noa laeva, et päästa neid hukatusest ja samas juhtida oma rahvas tõotatud maale – kus ei saja kunagi vihma, nende põhitoidus – lehetäid , kasvavad mustikavarte küljes ning lembelaulik Sulo istub kitarriga pidevalt nende pesa kõrval, laulab ja tema jalad on tuhksuhkruga kaetud.

Kui kogu siplegapere oli lootsikus, tekkis aga probleem:

a) kuidas saada lootsik kaldast lahti

b) kuidas panna lootsik liikuma

Üks vana ja kogenud insenersipelgas pakkus väja, et ehitame purjed. See variant aga ei läinud läbi, sest enamik siplegaid olid siiski viisakad  ja kombekad (erinevalt loo jutustajast) ning nad ei nõustunud lootsikult selleks otstarbeks särki eemaldama. Kuna see varinat ei läinud läbi, siis kaaluti ka puust aerude ehitamist. See ettepanek aga takerdus keskkonnasipelga vastuvaidlemise taha – “Kamoon, minge perse… keegi ei puutu ühtegi puud!!!”.

Siis hõikas üks asjalik noorempoolne prillidega siplegas (tal käib kodus ajakiri “Tehnika Maailm”), et “paneme lootsiku reaktiivjõul liikuma”.

Kokkuvõttes tähendas see seda, et 100 000 siplegat liikusid lootsiku ahtrisse, jõid seal vett ning asusid siis kusema, tekitades nii reaktiivpõhimõttel liikuva lootsiku. Kuninganna aga asus koos 20000 abilisega vööri ning juhtis lootsikut – tõmmates seda vastavalt kas siis paremast või vasemast kõrvast.

Nii kihutati mööda jõge ca. 3-4 meetrit. Siis joodi uuesti ja pissiti jälle.

Vahepeal olid tüdrukukese ema ja isa märganud tema kadumist ning nad teatasid sellest koheselt päästeametisse. Mobiiliga.

Kui päästetöötajad kohale jõudsid, siis koheselt otsimise perimeetrit laiendati ning vaatluse alla võeti ka jõeäärne ala ning ühel hetkel silmasidki jõge vaatlevad päästekompanii mehed mööda jõge kihutavat tüdrukukest, kes väga salapärasel moel vastuvoolu edasi liikus.

Talle  küll hüüti,  et ” Ouuu mis teed seal, tule veest välja… saad kommi”, kuid tüdrukuke ei vastanud ning kihutas edasi.

Binokliga lähemal uurimisel märgati tema kõhul suurt hulka askeldavaid sipelgaid, kes millegipärast oma püksid maha võtsid ja pissima hakkasid. Sellest ühisest sillerdavast veejoast tekkis loojuvasse õhupäikesesse muinasjutuliselt kaunis vikerkaar.

Eriti palju oli selles vikerkaares kollast värvi. Punast oli ka, sest eelmine päev oli sipelgaperel menüüs olnud peedisalat, mida nad olid ühe jahimehe paunast varastanud.

3 thoughts on “Pimeda tüdrukutirtsu seiklus metsas

  1. “… kuidagi poolikuks jäi nagu…”

    Aga selleks ongi meie portaalil uus ja ülimalt innovaatiline lahendus varuks.

    Mõnur-portaali külastaja saab varsti läbi ühe infotehnoloogilise rakenduse valida kas:

    a) lugu/uudis jätkub
    b) aitab küll, sai juba küllalt mõnurletud

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *