Sinihallitusjuustu kevad

iqf_blue_cheese_cubes_1

Kena kevad oli saabunud. Lilleke lõõris peenral, linnuke puul. Päike soojendas oma kuldkollaste kiirtega juba vaikselt rohetama löövat aeda ning sillerdas rõõmsalt väikese hubase aiamaja akendes. Aiamaja sees istus aknal väike tükk kurba sinihallitusjuustu kes ohkas ” oohhh… nii kena kevad ja mina siin nii üksi… nii üksi”.

Sinihallitusjuustukesel ei olnud elus hästi läinud. Lapsepõlv möödus küll rõõmsalt laagerdustehases hängides ja noorusaastad pakkimisvabrikus tsillides, kuid küpsed ja kõige väärtuslikumad elutunnid suukoopas ja seedekulglas olid temast mööda läinud.

Nimelt oli ta eelmine suvi sinna samasse aiamajja reisinud koos ühes kilekotis olnud – 4 pudeli veini, viinamarjade, kondoomide, küünalde ja Michael Buble CD’ga. Veinid avati, CD pandi mängima, küünlad läideti, kondoomid paigutati teksade tagatasku, viinamarjad ja sinihallitusjuustutükid asetati taldrikule.

Õhtu arenes, tunnid möödusid. Väike sinihallitusjuustutükike istus taldrikul, ajas enda kaenlaalused õieli ja üritas levitada parimat aroomi, et teda ikka valitaks, kuid kuri saatus mängis talle vingerpussi. Ta oli viimane allesjäänud tükike juustu taldrikul, kuid ennem kui järg viimaks temani jõudis, pühkis üks energiline karvane käsi kõik nõud ja klaasid laualt maha ning asendas need lillelise sitskleidi, roosade kannikate ning punaste stringidega.

Õhus lendlev juustutükike põrkas vastu tooli seljatuge ning sealt rikošeti saanuna maandus aknalaual. Seal istudes nägi rõõmsat kondoomipoissi, kes talle lehvitas ja karjus, ” Juhuuu… läheb peoks!!!” Kondoomipoiss karjus talle midagi veel, kuid juustutükike ei saanud midagi aru, sest kõik sõnalõpud kadusid ära…

“Kuu…”
“tul..”
“k..”
“si..”
“o..”
“meg..”
“fu..”

Ja aeg läks. Juustutükike ootas kannatlikult mitu tundi, ootas terve öö ja hommikupooliku, et teda märgataks, kuid asjata. Lõpuks tuled kustutati, aiamaja nagisev uks suleti ning siis saabus üksindus.

Üksindus… hilissuvi, sügis, talv.
Pikad ja masendavad hallid päevad – täis tolmu ja kopitanud õhku. Korra või kaks kuulis ta ka uudishimulikke rotte, kes omavahel arutasid…

Hääl 1. “Kuidas see tükk juustu ikka nii värske välja näeb ja lõhnab… kas mürgitatud?”

Hääl 2. “Ei usu, et mürgitatud aga säilitusained täis nähtavasti”.

Hääl 1. “Ähhh ei olegi müritatud?… ma lähen söön ta siis ära!!!”

Hääl 2. “Hull peast!!! … surma tahad saada ve!!! … Valdur eelmine aasta ju maitses ühte diivani polstrivahele kukkunud vorstitükki, mis samamoodi nägi kena ja isuäratav välja… järgmine päev juba andis otsad. Pea seda meeles poeg, säilitusained on sama mis mürk, surm!”.

Nii istuski juustutükike üksi seal aknal, vahest vaatas õue, vahest piilus lootusrikkalt majakese ust – ehk keegi tuleb ja märkab. Enamus ajast siiski ta magas rahutut und ja nägi hirmu-unenägusid sellest, kuidas ta on keset odavat sulajuustumerd asuval kõrgel tuulisel kaljunukil ning tal pole tiibu.

Kui jälle oli mõni päikesepaistelisem päev, siis laulis ta:

Olen väike sinihallitusjuust,
ma ei ole tehtud puust,
olen hoopis täis säilitusaineid,
rahvas tehke mulle laineid…

Seepeale tõstis ta oma käed ta tegi ise endale laineid – kujutades endale ette, et ta on suur rokk-staar ja esineb parajasti kümnetele tuhandetele bakteritele kusagil inimkõhus asuval staadionil.

Nii see aeg läks ja venis, venis ja läks.

Ja siis saabus kevad. Lilleke lõõris peenral, linnuke puul. Päike soojendas oma kuldkollaste kiirtega juba vaikselt rohetama löövat aeda ning sillerdas rõõmsalt väikese hubase aiamaja akendes. Aiamaja sees istus aknal väike tükk kurba sinihallitusjuustu kes ohkas ” oohhh… nii kena kevad ja mina siin nii üksi… nii üksi”…

Korraga kuulis juustutükike aiamajale lähenevaid samme… uks lükati raginal lahti ning juustutükike nägi valgusjoas sisseastuvat väikest paksu punnis põskedega poisikest.  Sel hetkel rõkatas juustutükikese süda rõõmust ning hinges kõlas tal:

One thought on “Sinihallitusjuustu kevad

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *