Ühe kohtingu lugu: naine nr. 1 ja 2 (Rimma ning Katrin)

Pikk ning romantiline lugu ajast, mil Vello veel Tallinnas moodsa supermarketi käruoperaatorina töötas.

Reede hommikul kui ma parklas kärudel kõõlusin ning mööduvate inimeste kohta vaikselt räpplugusid treisin ning geto-zheste harjutasin, siis purjetas vasakusse poordi kolmanda kassa prillistatud nais-ahv ning küsis, et kas ma äkki tuleksin tema ema juubelile. Teema seisnes selles, et ta on nais-lesbi aga kodustele tahab presenteerida, et ta pole miski pervert ja et ta teeks välja rongipileti Kohilasse ja tagasi, kaheliitrise pilsner-tüüpi õlu ning pisikese taskuraha veel pealekauba…

jou, jou kole ahv, jou
panen sulle kohe ühe tou,
oled pikali ome veres
nagu supleks Põhjameres

….räppisin omaette, ise aga asjatundlikult proua tisside ning perse mahtu kalkuleerides. Blin, miks sul selline ahvi katus on, kelder ning rõdud on ju esmaklassilised. Aga pole hullu, Kohilas pole ju teadupärast elektrifitseeritud, õhtul läheb vara pimedaks ning ju seal juubelil miskit konni saab ka sisse kõblata ning seda lesbivärki me ka veel vaatame..

Ühesõnaga, reede õhtul pool kuus kütsin diiselveduri esimeses vagunis Kohila poole, näpus pisike närtsinud tundamtu potilill ning karp Kallevi kommitehases valmistatud Linnupiim-tüüpi tootega.

Kohila Citysse jõudes tabas aga ming uskumatu vägivald. Vaevalt olin saanud pea vagunist välja toppida kui miski gorillamõõtu proua mu oma pehmesse, hakklihapalli-aroomi levitavasse embusesse haaras, perroonilt hooga alla vedas ja ennekuulmatut osavust ilmutades oma sitakarva Ford Orioni tagaistmele toppis. Siis kimasime kummide vilinal minema.

Blin, korraga hakkasin mõistma kodanik regionaalministri muret maaregioonide arengu ning korralike meeste nappuse üle ja muu sellise pasa tagamaid. Iga vähemgi nägus linnamees langeb kohe meestekaubanduse ohvriks.
Ma olen röövitud, hüvasti lahelidrane pilku, õhtune tordisorkimine ning taskuraha ning teretulemast Kohila emavaalade viljastamise-instituut.

Ettevaatlikult toppisin kätt juba  taskunoa järgi ning peas küpses plaan veenid läbi nüsida, kui auto peatus, mind robustselt välja kisti ning pimedasse trepikotta veeti. Huiblo, võtsin oma viimase mehelikkuse kokku ning üritasin mind aheldavat kätt lahti väänata ning äsasin põlvega ripnevate tisside pihta. Gorilla mörises midagi sümpaatsetest vigurväntadest ning tordist ning tormas astmeid vahele jättes ülespoole. Oibjläd, nüüd on küll finiito, pigistasin silmad kinni ning manasin silme ette Heti Tulve ning Liis Lassi nõtked tissistatud kehad – jumalaga, jumalaga.
Järgmisel hetkel aga haare lõdvenes ning kostus lõbusat vatramist, vägagi eesti keele sarnast, kuid palju primitiivsemat, kuskilt ronis ninasõõrmetesse rosolje lõhn. Hakkasin rahunema. Kui taamalt kostus veel tuttavlik veinipudeliavamisega seotud plumps, siis……jah….nagu vana mongoli või mingite muude pilukate vanasõna ütleb: “Pole koledaid ninjasid, on vähe saket”, siis ka mul pole veel juhust olnud, et teatud ressursside olemasolu korral oleks mõni mileedi koledaks jäänud.
Ühesõnaga, ajasin selja sirgu ning silmad pärani ning kaevandasin taskust potilille välja…ja….oiblin…emase soomuki seljatagant ajas end välja pisike kleidis tankett, kellel oli kolmada kassa nais-ahv nägu. Fakkk0ff, nüüd kalibreeris aju asjad paika – see kole hakklihapallilõhnaline terrorist oli vist proua juubilar ise. Galantse zhestiga ulatasin selle lille, mis oli kaotanud poti, lehed ning õie ning võtsin kaenla-alla surutud Linnupiima ning naratasin libedalt:
“Natuke magusat ka prouadele”
“Oooooo, linnnupiiim, minu lemmmikmaius, suur suur tänu”
“Noh, vaat kui hästi siis läks” , ning ajasin hambad  irevile. Raisk, mis teha, pugema peab. Kahelidrane pilku on seda väärt, iga viimne kui liiter.

Kiikasin tanketi poole ning see noogutas tunnustavalt. Seega jätkasin:
“Millised meeldivad aroomid, lausa Tallinnani olid tunda”
“Oh, mis te nüüd!” kraaksus ookeanikruiiser vastu, “ma niisama natuke vaaritasin, esmaspäevast. Aga kohekohe peaks tulema ma mu õde lastega ning vanaema ning onu Joel, siis saame alustada“ ning kadus põrgusse.

Vähemalt ma arvan, et see oli põrgu, sest sealt kumas ebamaine punakas valgus, kuuldus katelde podisemist, lõkke praginat ning levis grill-liha aroome. Vaikselt nihkusin teisest toast paistva söögilaua poole.
Kolmanda kassa nais-kaater vaatas mind kahtlustavalt ja käratas, “Et sa midagi ei näpi seal”
“Jawohl” vastasin ning positsioneerusin kiirelt kõrvaltuppa.

Oi sa vana sitakott!!!… kus siin oli süüa, igasugu rullid, salatid, puuviljad, koormate viisi leiba, vaagnate viisi pirukaid ning kooke, tünnide viisi morssi ning avatud veinipudel miski tillukese vuntsidega kortsus lapse käes.
“Kule klutt, see et vuntsid ette kleepisid ei anna sulle õigust tinunni panna. Anna pudel heaga siia” käratasin isalikult.
Vuntslaps pööritas silmi ning ütles väga hästi järgitehtud vanamehehäälega:
“Misasja sa jaurad?”

Nägin, et see vaidlus venib juba väga pikaks ning otsustasin noorte alkoholismi ennetamiseks radikaalselt tegutseda. Haarasin pudelikaelast ning virutasin pintslile jalaga, ise samal ajal pudelit väänates. Vunts kääksatas, tõmbus kronksu aga raibens, pudelit lahti ei lasknud. Nägin, et olukord on pingeline, alkohol on vaese lapse juba oma mõju all võtnud. Ühe käega pudelit väänates, otsisin teisega seljatagant miskit tahket virutamis-materjali. Mingi kuradi käepide jäi pihku, lajatasin pikemalt mõtlemata sellega tuustininale vastu ninundrit. Kuna tegemist oli supikulbiga, mille sees oli juhuslikult veidi kuuma borshi, siis efekt oli rabav. Vuntslaps kiljatas, lasi pudelist lahti ning jooksis tilkudes põrgu poole.
Oli tõeliselt hea tunne, et sain lõpuks midagi head teha. Esimene lahing viinakuradi vastu, selle pisikese pintslinäo päästmiseks, oli võidetud. Kuid sisimas siiski teadsin ebameeldivat tõde: sõda on veel ees. Selle koleda mõttest ülesaamiseks kallasin pool pudelit kurku, ja siis kordasin sama tegevust veel kord. Ja siis veelkord…aga juba uue pudeliga, mis vahepeal oli imekombel avanenud.

Järgnev oli juba millegipärast hägune, kuid tean, et just siis algas see mainitud sõda. Pidin võitlema põrgust väljatunginud orkide, nazgulite, gollumitega, soomukitega ning vist ka Scoutspataljoni ja marineeritud shampinjonidega. Vahepeal sekkusid kapsapirukad ning suured kallerdavad läbipaistvad monstrid. Kaks korda suutsin selle gigantselt massiivse rünnaku tagasi lüüa, kuid siis hakkas jõud raugema. Barrikadeerusin ning ründasin distantsilt viinerilõhnaliste tiibrakettidega ning kahvlikujuliste fugasspommidega. Ühel hetkel oli aga kogu laskemoon otsas ning ma olin sunnitud taanduma rõdule ning siis rõdult edasi…tühjusesse…

Nüüd, 2 nädalat hiljem hakkavad jala -ning rangluu juba kokku kasvama. Vanem-ortopeed proua Katrin (38 aastane, vallaline, pehmete kätega proua) tegi mulle ettepaneku, et kui ma terveks saan, siis minna tema vanematele külla ja hiljem võimalusel ka seksima. Võtsin ettepaneku loomulikult vastu.

Kevad on ju romantika-aeg!

Vello (42)