Vana hülgeküti surm

Juba neljandat päeva istus vana hülgekütt merejääl. Ta polnud veel ühtegi hüljest kätte saanud ning see tekitas talle suurt tuska. Seda enam, et kodust kaasavõetud toidumoon oli kohe-kohe otsa lõppemas ning seetõttu oleks ta sunnitud tühjade kätega kodukülla naasma. Aga koju ei tahtnud ta kuidagi minna, sest teised mehed oleks hakkanud teda jälle narrima –  nagu nad on seda igakord teinud, kui ta on järjekordselt ilma saagita tagasi tulnud.

Vaikselt omaette pahuralt nohisedes võttis ta karbist uue ussi, sülitas sellele, siis kinnitas ussi konksu otsa ja lasi õngenööri uuesti jääaugust sisse.

Niimoodi hülgeid küttides möödus veel üks päev. Ja veel üks.

Seitsemendal päeval vanal hülgekütil midagi kihvatas sees, ta hüppas oma taburetilt püsti  ning jooksis karjudes mööda jääd ringi. Siis peatus  – ja juba natuke rahunenumalt lõi ta jalaga, oma tundepuhangu lõpetuseks, vastu jääd.  Jää ta all murdus ning vana hülgekütt kukkus jääkülma vette. Nähtavasti oli ta sattunud mõne veealuse kivi kohale, kus oli õhuke jää. Hülgeküti riided märgusid kiiresti ning raskemaks muutudes hakkasid need teda allapoole kiskuma. Veevool kandis teda aga sissekukkumise kohast edasi jää alla.

Sügavusse langedes märkas vana hülgekütt vees hõljuvat konksu koos ussikesega. Ta haaras sellest kinni ning sikutas end ülespoole, kus nägi väikest heledat valgussõõri, mis oli tema enda poolt jäässe puuritud auk.

Sinna jõudnuna üritas ta ennast selles august läbi pressida, kuid ainult käsivars mahtus suure vaevaga kuidagi läbi.  Niimoodi rahmeldades hakkas vanal hülgekütil hapnik lõppema ning ka jäine külmus lõikas valusalt ihusse. Ta krampis käed ei suutnud enam õngenöörist kinni hoida ning taas hakkas ta allapoole vajuma.

Viimane mõte mis ta hapnikupuuduse käes vaevlevast ajust läbi veel käis oli:

“Krt… kui ma mõne hülge olekski kätte saanud, siis läbi augu ikka nad poleks mahtunud”.

Ja et oma uusi hülgepüügi alaseid teadmisi järeltulevatele põlvedele edasi anda, siis kraapis ta küüntega selle info peegelpildis altpoolt jäässe. Nii et kui ta pojad tulid lõpuks teda otsima, siis märkasid nad oma isa viimast läkitust neile:

Tere pojad,

suurem auk = rohkem hülgeid

Tervitades,

Paul


Väike disko

Väike disko...

Õhtu viimane tants

... ja õhtu viimane tants

Tags: , ,

2 Krommentaarid

  1. Jacko krompas niiviisi - 27/04/2009 | Püsiv linko

    Kas see lõpuvideo on jälle üks neid kuulsaid ”laon jalad all risti ” lugu või:D

  2. admin krompas niiviisi - 05/05/2009 | Püsiv linko

    kle on jah… hetkel kuumim biit

POSTEERI KROMMENTAAR

Kui sa paned oma emaili siia, siis võime me sellega igast vigurit teha