Hansapäevad Pärnus - Keskaja turg. Pilt: Vello42.com erakogu

1 Hansapäev

Jõin ennast ühes A’le Coq’i hansatelgis keskaegsest dry ice õllest täis ja siis hakkasin ühte keskealist ja keskaegselt riietatud Läti tsikki keskaegsete võrgutusvõtetega moosima. Keskaegselt autentse kuramaaži käigus purunes daamil käeluu, kaks hammast nind idee naisõigusluse eksistentsist. Meie ümber kogunenud rahvas plaksutas kogu etenduse peale ja Hansalinn Lübeck’i esindaja andis mulle oma visiitkaardi ning kutsus sama asja tegema nende hansapäevadele.

2 Hansapäev

Ärkasin hansapäevade temaatikas püstitatud arstitelgis ilge keskaegse pohmakaga ning leidsin oma füüsilist keha kombates, et mul on puudu parem jalg alates puusast. Alguses tekitas see uus puue mõningast meelehärmi, kuid kui arstitelki saabus hansalinn Kaunase esindaja, kes kutsus mind järgmine aasta nende hansapäevadele peaesinejana osalema, siis  valdasid mind hoopis õnne, edu ja hansatunne.

Hiljem kuulsin, et olin Tallinna Väravate juures korraldanud tõelise keskaegse megashõu, mille juurde kuulusid

• enda parema jala nõiaks kuulutamine
• siis selle amputeerimine keskagset mõõka imiteeriva puust mõõgaga
• ning siis jäseme, kui nõia, tuleriidal põletamine.

Shõu naelaks oli aga see, kui mu parem jalg ennem põletamist siiski valjuhäälselt ennast nõiakunstis süüdi tunnistas ja armu palus. Õnneks oli juba liiga hilja ning shõu sai laheda ja ühtlasi ajalootruu lõpu.

…

Kõik hansapäevalised olid mu shõuga väga rahul, kuid ainult Lodjakoja tüübid oma puust paadikestega olid mu shõu edukuse peale väga kadedad, sest ma tõmbasin kogu tähelepanu endale ja nende sõudepaate jäid passima ainult üks kuumarabandusse surnud Soome pensionär ja Veeteede Ameti gaylaevanduse osakonnas töötav inspektor, kes tegi neile trahvi liiga homokate mastide ja tagalastuse eest.

3 Hansapäev

Liikusin hansapäevade alal ringi nagu vanasti Liivimaal koroonameister Henrik seda arvatavasti tegi – ehk kaardistasin odava õlle müügipunkte, pirukaid müüvate daamide telefoninumbreid ning fototehnikat kasutades jäädvustasin linastest kleitidest läbikumavate aluspükste erinevaid kihelkonna mustreid. Olin oma populaarsuse tipul – kõik hansapäevalised üritasid mulle pai teha ja kui ma palusin end sõrmest tõmmata, siis seda nad ka tegid.

Üldiselt oli päev rahulik, kui välja arvata:

• paar duelli peldikujärjekorras, kus rüütellikult võitlesin välja “Esimese Pissi Õigus” turniiri esikoha;
• Pärnu sõpruslinna Sixtuna infotelgi rüüstamine ning selle telgivaiade müük Novgorodist pärit turistidele;
• Olde Hansa mandlikäru/mandlilinnuse piiramine, kuhu kaasasin suured Läti ja Leedu ühisjõud koos ratsaväega, milleks olid miniloomade tarandikust varastatud kitsed ja minisead.

Päeva sisse jäid ka paar ristimist, kaks sünnitust ning suurejooneline protsessioon trassil: Bravo Lounge – Lepa Äri – Rauno Pehka.

4 Hansapäev

Hommikul helistas Pärnu linnapea Kivimägi ja kutsus mind Hansapäevade lõpukõnet pidama. Pidasingi. Rahvast oli palju ja kõik plaksutasid ning ühtäkki lõi ka spontaanselt kõlama “Koit”. Laine Jänes tänas mind kättpidi suurepäraste hansapäevade eest ning Hansalinnade Liidu president Wilhelm Von Frehenholt tutvustas mind rahvusvahelisele pressile kui oma poega.

Suurepäraste teenete eest nimetati Rüütli tänav ümber Vello tänavaks ning mulle sundvõõrandati maja number 42.

Kõik nimetatud sündmused on jäädvustatud ka DVD’le ning seda on võimalus endale soetada 199 EEK’i eest.

Ühe sõiduautobrändi kadumine on emotsionaalsel tasemel võrreldav mõne keskmise suurusega imetajaliigi väljasuremisega, ohvriterohke maavärinaga Tahitil või internetifoorumis vaidluse kaotamisega. Kõigil neil juhtudel jääb südamesse pisike torge, nostalgiline piste või enesetapumõte.

Kuna kohe-kohe sulgub selline legendaarne bränd nagu SAAB (Svenska Aeroplan AB) , siis meenutabki Vello oma kogemusi kuulsate lennukautodega.

SAAB nr. 1: 99
Oli suvi, kuum suvi, väga kuum suvi. Asfalt sulas, Pirita rand on inimestest pungil, eskimojäätis oli kõva sõna ning just kiitusega 5nda klassi lõpetanud Vello (mina siis) oli odava lapstööjõuna orgunnitud Vana-Kalasadama territooriumile rooja koristama. Terriotoorium oli suur ja lage, varju polnud kuskilt saada. Higi voolas üle väikese, kuid usina Vello näo, jättes järgi mustad triibud. Siis saabus laev, Rootsist. Ja kraana taris kaile välismaa auto. See tundus väga kole, sest Vello oli ajakirjast “Tehnika ja Tootmine” näinud muude uhkete läikivate välismaiste autode (näiteks Ford Sierra, Ferrari ning vankelmootoriga Lada Samara) pilte. Laev manööverdas eemale, jättes auto üksikuna kaile seisma. Too tundus sama üksik ning äbarik kui Vello…ja ta süda härdus. Aeglaselt lähenes ta autole ning kallistas teda. Auto jahe plekk tõi Vellole lohutust. Veidi hiljem nägi õhtusse veerev päike Vellot juba auto vilus ema kaasapandud võileiba nosimas. Optimistlikult tonksas Vello auto ilukilbistatud velge ning ühmas: “Noh, mis seal ikka, elame veel!”

SAAB nr. 2: 900
Aastaid hiljem on Vello juba eduka meediaimpeeriumi (vello42.com) omanik. Riiga ärikohtumisele sõites ei lasta teda bussi, kuna tema (Vello) kotid on liiga suured. Bussijaama ootesaalis võtab Vello välja oma kalli iPhone ning teeb auto24 vahendusel kindlaks lähedusesasuvad müüdavad autod. Saatus tahtel on selleks taaskord SAAB.  Kiiresti vormistatakse ost-müük, remonditakse kere ning karburaator ning siis tuiskab Vello kummide vilinal liinibussile järgi. Enne Salacgrivat kütab Vello juba bussist mööda ning näitab juhile ning reisijatele fakki. Lätlasest bussijuht erutub ning sõtkub ohtralt gaasi, kuid lendab järgmises kurvis metsa, lömastades 3 paarituvat metskitse ning 2 seenikorjavat pensionäri. Vello aga jõuab õigel ajal Riiga ning teeb sajandi äritehingu.

Vaade bussiaknast. Kohe kohe sirutub aknast välja fakinäpp.

SAAB nr. 3: 96
Kogenud SAABimehena näitab Vello, kuidas vana hea “Sittuv Küülik” pöördesse lasta. Esimesed 5 meetrit mööduvad kenasti, kuid siis selgub, et küüliku käigukang on millegipärast rooli küljes. Edukate opereerimisvõtete tulemusene peenestub kõigepealt käigukast, siis aurustub sidur ning järgneb raketi üldine riknemine kraavis…
…peale 2 aastat hakkab 96 omanik jälle Vellole tere ütlema.

SAAB 96 on hindamatu abimees hipinaistelt 69 saamisel

SAAB nr. 4: 900 Aero
Saab nr. 2 omamise tõttu hakkas Vello imidž liikuma ebasoovitavas suunas – nimelt muutus ta erakordselt populaarseks hipinaiste seas. Kuna aga hipinaiste romantilised oskused, tahtmised ning tissid võivad ajuti olla siiski üsna hämmastavad, siis tuli leida kompromiss. Ja kompromiss leidus 900 Aero näol: piisavalt moodne, et filtreerida välja eriti hipistunud naisprouad, samas aga piisavalt macho, et foori tagant minema lennates äriklassi prouad ihast undama panna…

Maailma seksikaim auto on SAAB: Saab eest, Saab Tagant

Et Vellol oleks ka tulevikus palju sama meeleolukaid SAABi-elamusi, siis laske oma salajane pervert valla ning toetage SAABe!

http://www.saabiklubi.ee/foorum/viewthread.php?tid=13180

Hiljuti avas Tartu mnt 16 oma uksed eksklusiivne ilukirurgia salong Movie Dick, mis tegeleb unikaalsete iluprotseduuridega. Nimelt pakutakse seal suurepärast võimalust kujundada oma suguelund vastavalt oma lemmik filmikangelasele.

Selleks tuleb vaid:

1. minna kohale
2. võtta kaasa pilt oma lemmik filmikangelasest
3. heita opilauale pikali

Ülejäänud töö teevad profid juba ise  – kiirelt, valutult ja efektselt.

Ka meie siit vello42.com toimetusest saatsime sinna ühe oma (hommikul tööle hilinenud ja alkoholiuimas) reporteri ning andsime talle kaasa toimetuse kolikambrist leitud ulme/õudusfilmi Predator plakati:

… ja lisasime ka täpsustava tööjoonise, mille leidsime internetist:

… ja kui peale 6 tunnist lõikust saabus veidike kainenenud reporter tööle tagasi ja läks pissile, siis kostus sealt karjatus. Peldiku ukse taga passinud toimetuse fotograaf sai aga sellise pildi.

Hilisema, ilukirurgia salongi omanikuga läbiviidud telefoniintervjuu käigus selgus, et kliente on päris palju ning turg järjest kasvab, kuna inimesed soovivad järjest rohkem teistest eristuda ning olla ümbritsevas hallis massis väljapaistvalt isikupärased.

Populaarseimad tehtud tööd on:

• Darth Vader
• Mickey Mouse
• Wolverine
• Flubber
• Transformers
• Noor Pensionär (Eesti Telefilm, 1972)

Predator movie dick soovijate hulgas olla kuulduste kohaselt ka sellised kuulsad nimed nagu Joel Steinfeld ning Toomas H. Liiv. Mickey Mouse’i tellis mõningate andmete kohaselt lembelaulik Koit Toome ja Darth Vader’i aga hoopis eritellimusena Maire Aunaste.

Nonii, kas sinu kodu vannituba saab ka millegi sellisega hiilata ja uhkustada ja teistele külla tulnud korteri või majaomanikele ära panna?

#10

Diskomeeste dušiotsik muudab vastavalt  vee temperatuurile värvust. Kahju, et musta värvi pole aint, seda emod ostaksid. Usun, et ka kollasele värvile oleks  soovijaid…. perverte on igasuguseid.

#9

Moodne ja igati kasutajasõbralik. Praktilise lahendusena saab duši haarmete otsa riputada shampoonipudeli või siis romantilise lahendusena  hoopis kobara viinamarju ja kummimehe, et siis kujutada ette ühist seksikat dušivõtmist.

#8

Veerpalu ja Mae lemmik dušikomplekt “Visu Classic”.

#7

Ei tea, kuidas selle klaasivärgiga on… kui ikka kõvasti rammida ja duši all daam süles ringi hüpata, siis on varsti killud taga. Ühtlasi võib Eesti kortermajade veesüsteemides ringiliikuv sogane ja rauarikas vesi tekitada klaaspindade vahele koledaid pruunikaid laike.

#6

Hea pehme ei löö pead ära ja saab poksilööke harjutada. Trenn otse duši all. Ideaalne, nii saab kiirem trennist otse õlut jooma minna, ei pea tüütule pesemisele aega raiskama. Ühtlasi isiklikult tahaks selle sinise jubla pihku võtta ja pigistada/õrnalt muljuda… kas teil pole sellist tunnet?

#5

Ilus, seksikas ja tervilik lahendus. Muud nagu ei oskagi öelda, ehk siis naistevärk.

#4

Vihmapilveke vannitoataevas. Peaasi, et müristama ja välku lööma ei hakka rsk.

#3

Dušiotsik vaesemale ja kokkuhoidlikule inimesele. Lisaks duši funktsioonile saab seal sõela sees ka makarone ja tatart loputada – nii ei pea lisa pappi köögisõela ostmiseks kulutama.

#2

Oi see waterfall tüüpi dušijunn on tegelt ülimõnus, vett lahiseb ikka korralikult ja üliseksikalt kaela. Veearveid kahjuks ka. Mmmm, midagi sellist tuleb kohe waterfall‘iga meelde:

#1

Yes, peris ootamatu lahendus. Samas täiesti teostatav lihtsate vahenditega (nagu ka nr. 3 dušiotsik). Mina lisaks sinna veel seinast väljaulatuvad peopesad muude dušitarvikute jaoks.  Seintele sobiks veel ka  Rambo plakatid, kollane vilkur ja makilindilt taustaks tulevad venekeelsed käsklused.

Kõik pildid internaadist, kasutades www.google.com pildiotsingus “showerhead” otsisõna

Laulutuli lõõmab ja lõkerdab. Pilt:delfi.ee

Leidsin selle kirjatüki oma vanavanavanaisa asjade hulgast, kui käisin vanaema palvel pööningult jahipüssi otsimas, et ta saaks peenramaalt  moone otsivaid narkomaane eemale peletada. Saatsin muidu selle loo ka Postimehe laulupeo meenutuste konkursile aga seda ei võetud miskipärast trükki.

Vellomar Kange – minu laulupeo lugu

Mäletan seda, et kui hakkasime 18. juunil 1869 koos isa ja vennaga Tartusse laulupeole sõitma, siis esimesel korral see meil kohe ei õnnestunud, kuna isa oli suures ootusärevuses vankri asemel hobuse hoopiski ree ette rakendanud. Oi siis seda naeru oli palju! Samapalju oli ka lõõpimist isa äparduse üle, kuid ka isa võttis pidupäeva puhul asja huumoriga ning üle 3 korra ta meile rihmaga üle turja ei tõmmanud. Ema ja õde kahjuks ei saanud kaasa tulla, kuna siis poleks kedagi jäänud majapidamist valvama, loomi hooldama ning aida vundamenti parandama.

Kui taluväravast välja sõitsime, lehvitasime hüvastijätuks rõõmsalt emale ja õele aga nemad ei pannud seda üldse tähele, kuna ema tegeles parajasti ühe suure, oma 10 puudase, maakivi kärule vinnamisega ning õde paistis ametis olevat lehma poegimise assisteerimisega ja niidumasinat varastada üritava võõra maskis mehe takistamisega.

Isa andis hobustele kõvasti piitsa, arendas meeletut tempot nind tegi ohtlikke möödasõite teistest vankritest, et ikka õigel ajal peole jõuda. Kui siis lõpuks purunenud vankriratta ja venna kadunud esihammaste kiuste siiski Tartu jõudsime, oli juba väga väga palju rahvast Ressource seltsi aia juures näha, kes kõik üritasid end läbi kitsa värava sisse pressida. Isa vaatas, et krt liiga palju läheb nii järjekorras seismisega aega.  Suure ning tugeva mehena haaras ta meid vennaga sülle ning hõikas kavalalt, seljaga meie poole olevale rahvale, “Kodanikud, palun laske kahe sülelapsega läbi”. Rahvas tõmbuski viisakalt kahte lehte ning isa astus kiirelt nende vahelt läbi.

Siis aga märgati kavalust ning üks kiitsakas näpitsprillidega härrasmeees piiksus, “Protesteerin kategooriliselt, see on pettus… need ei ole küll sülelapsed…need ju lausa meheohtu noorhärrad kes teil süles on… vaadake, ühel juba vuntsid sirgumas, teisel terve mets kaenla all ja midagi pungitab pükstes!!! “.

Isa kõmistas vastu, “Mis sa lälised prill, vaat kui võtan su torukübara ja võlun sealt sulle, kaks korda vastu hambaid, välja”.

Härrasmees tegi seepeale kiirelt minekut. Teised aga vaikisid ja proovisid mitte isale otsa vaadata. Niimoodi võidukalt sisenesimegi platsile ja saime kohe kõige paremad kohad esireas, otse papa Jannseni kõrval.

Istusime siis ja üritasime kontserti nautida aga tulid hoopis mingid igavad saksa lood. Isa hakkas nihelema, kallutas siis end vasakule ja ütles, “Yo Jannsen, millal Pacius’e uus track laivis tuleb – sel on päris kuum biit, seda tulingi tegelt siia tsekkima?!”.

Papa Jannsen vaatas segadudes olles isale otsa ja lausus, “Vabandage, ma ei tunne teie maakonna murrakut ja ei saanud teie jutust midagi rohkem aru kui: Jannsen ja Pacius”.

Isa ohkas ja ütles siis uuesti “Jõudu Jannsen, millal ka Pacius’e uus lugulaul tuleb ettekandele – tollel on väega hüva viis, toda saabusingi siia kaema?!”

Jansen vastas, et järgmisena peakski olema. Nii sündiski.

Lavale kogunes oma 300 lauljat, Kunileid astus nende ette ja viibutas taktikeppi. Oli ikka ülev ja võimas tunne küll, kui kogu see mass ühtselt üürgas:

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial teal
see suure, laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!

Isa läks nüüd eriliselt ekstaasi, sest ta oli seda esitust terve aasta oodanud. Ta hüppas impulsiivselt püsti, tegi muusikataktis mõned instinktiivsed, aastatuhandete jooksul liigestesse sissekulunud klassikalise rahvatantsu liigutused (Kaera-Jaan), kuid siis sai tema vaba eksperimenteerija hing võitu ning ta viskas ennast pikali ning ta tegi igasuguseid imelikke liigutusi – keerutas end pea peal, loopis jalgu enda alt kaarega läbi, tegi kandilisi ja äkkilisi masinlikke liigutusi jne.

Jannsen sositas omaette, “Mida see hull mees küll ometi seal teeb?”.

Jannseni paremal käel olev mees vastas, “Paistab nagu…. nagu ta oleks… pärm, tantsiks pärmi moodi… nagu õllejuuretises olev pärm, mis mulksub ja mullitab… see on mingi uudne pärmtants vist?!”

Lava ees aktiivselt “pärmiv” isa ajas kogemata ümber grammofoni (mis oli mõeldud uue tehnoloogiasaavutusena kohaletulnud rahvale tutvustamiseks peale laulupidu) ja kui ta seda püsti tagasi lükkas, sattus ta käsi kogemata grammofoniplaadi peale ja aparaat tegi seepeale imelikke kratsivaid hääli. Umbes nagu siin:

Ka isa üllatus sellise uudse ja senikuulmatu saundi peale. Et seda saundi taas kuulda, surus ta ühe oma kõrva tihedalt vastu grammofoni hääletoru ning siis liigutas taas grammofoniplaati käega edasi ja tagasi. See tuli ta peris kenasti välja ja ta üritas seda kratsimist kenasti sobitada taustal kostuva koorilauluga, mis vahepeal oli jõudnud kolmanda salmini:

Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa…

Vahepeal oli aga hakanud kerget vihma sadama ja taevas tõmbus tumedaks. Raksatasid pikselöögid ja kõmises kõu. Kõik see andis kokku võimsa kompoti. Isa grammofoni-kratsimine sobitus kenasti koorilaulu ning tumedalt bassise kõuekõminaga. Piksesähvatused tekitasid pimedaks läinud taeva all vinged vahelduvad hüpnotiseerivad valgusefektid ja tibutav vihm pani naiste linased rahvariidepluusid kenasti läbipaistma (õnneks tollal meie maal rinnahoidjaid veel ei tuntud või olid vähe levinud).

Kogu rahvas paistis shõud igatahes nautivat, sest kui kõlasid viimased read, tõusid kõik püsti ja aplodeerisid tugevalt. Siis tulid Jannsen ja Kunileid ning tänasid isa kättpidi suurepärase rahvamuusika uutmisprojekti eest ning pakkusid isale järgmise laulupeo üldjuhi kohta.

Isa keeldus sellest pakkumisest aga viisakalt ning viitas ajapuudusele, sest tal olevat käsil uus aeganõudev ideeprojekt – nimelt avada meie külas uudne, tavalistele külasimmanitele alternatiiviks olev peen peokoht nimega “Ööait”, kus saaks  nautida uusimaid tantsulugusid, uusimaid esinejaid, kus pakutaks hõrke koduõllekokteile ja kangemaid sakste napse ning iga reede toimuks märja rahvariidepluusi võistlused.

]]> http://www.vello42.com/sisukas-stoori/sisukas-stoori-kuidas-ma-1869nda-aasta-esimesel-uldlaulupeol-kaisin/feed/ 6 http://www.vello42.com/sisukas-stoori/kudumisgraffiti-vandaalide-uus-zhanr/ http://www.vello42.com/sisukas-stoori/kudumisgraffiti-vandaalide-uus-zhanr/#comments Sat, 21 Mar 2009 07:24:27 +0000 vello http://www.vello42.com/?p=749 Uued suunad koleduste tegemises]]> Mingi aeg tagasi näidati ETV Terevisioonis lõiku, milles esinesid kolm noort ja kena daami. Pilk jäi loomulikult kõigepealt nende kehavormidele pidama ja juttu, mis nad rääkisid ma ei kuulnud, kuid veidike hiljem tähelepanu taastudes, kuulsin pidevalt ühe sõna – kudumisgraffiti

Daamide sõnul on tegemist olla uudse, laheda, süütu ja mõnusa asjaga, millega saavad tegelda kõik soovijad – olenemata soost, vanusest, seksuaalsest suundumusest või rahakoti paksusest… Kudumisgraffiti on hea võimalus võtta sõbrad kampa ning teha midagi lahedat ja loovat. Eesmärk on täita linn ja muud kohad värviliste kudumitega, mille külge oleks pandud lisaks ka üks hea sõnum ühiskonnale... fun fun fun!!!

Sellise ühepoolse teemakäsitlusega ei saa ma rahul olla ning siinkohal toon lugejateni mõned koletud juhtumid seoses kudumisgraffitiga.

Andres, 37 aastane.

Tulin just rahvatantsutrennist ja jalutasin kodu poole, kui mind äkki tõmmati ühte hämarasse kangialusesse. Seal suruti mind pikali ja ma nägin teravaid vardaid ähvardavalt välkumas. Palusin tumedaid kogusid (nad rääkisid vene keeles ja lõhnasid sihvkade järele), kes mu kohal askeldasid, et ärge tehke mulle viga, mul on kodus väike laps, naine ja haige vanaema. Nemad aga ei vastanud midagi ning et mind vaikima sundida, lõid nad mu uimaseks.

Umbes 30 minuti pärast, kui ma taas teadvusele tulin ja kangialusest päevavalguse kätte komberdasin, märkasin ühe R – Kioski vitriini peegeldusest, et mu kenale ja armsale Kihnu kampsunile on sirgeldades peale kootud  - Марина былa здесь. Kodus hiljem avastasin, et seljale on kootud – Россия, Россия!!!

Jõhkra diversioon-kudumisgraffiti ohver Andres. Pilt.web.zone.ee/ebe + kerge mod

Kodus tuli sellest suur jama. Naine süüdistas mind abielurikkumises. Eriti löödud oli aga vanaema, kes selle kampsuni kinkis mulle 16′ndaks sünnipäevaks. Ta süüdistas mind kampsuni tahtlikkus rüvetamises, riigi-ja selle põhiväärtuste mahaparseldamises ning kõige lõpuks ähvardas mu pärandusest ilma jätta.

Olukord perekonnas rahunes alles 3 kuu pärast, kui politseist saabus kiri, mis ütles, et kahtlusalused on tabatud ning nende näol olla tegemist Moskva käsul tegutsevate kudumisgraffiti meetodil tegutsevate diversantidega, kes üritavad meie rahvuslikku ühtsust/identiteeti läbustada ning seeläbi ühiskonda nõrgestada.

Jaanika, 23 aastane

Olin Hollywoodis peol. Party oli vägev, kutte oli megalt ja kui pidu kella 05:00 paiku lõpuks läbi sai, siis liikusin koos ühe kena kutiga alla garderoobi, et võtta üleriided ning minna edasi pidutsema tema korterisse.

Haljala etno-kudumkiusamise ohver Jaanika. Pilt. www.catwalkqueen.tv + kerge mod

Mul oli garderoobi antud kena kollakas-beež kevadmantel, mille olin äsja Viru Keskuse Fornarina’st ostnud. Suur oli mu šhokk, kui nägin mantlit tagasi saades, et mu mantlile on peale kootud mingi rõve muster (hiljem politseis avaldust kirjutades sain teada, et see on Haljala muster).

Kutt sai samuti sellisest moemaitselagedusest kreepsu ja ütles, “ma ei suhtle mingite rahvalike mammidega” ning lasi kiirelt jalga.

Riietehoiu ühest nurgast kostis itsitamist ning kui ma läksin asja vaatama, siis pagesid sealt lõkerdades minema kaks patsidega neiut või noormeest (oli raske vahet teha) – jalas lääpas ketsid, kulunud teksad, seljas luitunud üle-eelmise hooaja velvetjakid, õlal kasetohust punutud märsid. Nähtavasti oli tegu mingite  Viljandi Kultuuriakadeemias aega surnuks löövate antropoloogiatekstiili eriala tudengitega. Selge see, et huligaanid, sotsiaalselt sobimatud ja õpiraskustega hermafrodiitsed kudumismaniakid.

Olen siiamaani ilma kutita/sponsorita – juba teist nädalat, sest kuuldused mu soditud mantlist on levinud. Ma ei suuda nii olla, hetkel kaalun enesetappu. See on kõik kudumisgraffiti süü. Kudumisgraffiti keeras mu elu perse.

***

Nagu näha, on kudumisgraffiteid erinevat liiki. Kõige tavalisemad ja kahjutumad nendest on ämblikuvõrkude kudumine põõsastesse/vanadesse mahajäetud majadesse ning bussipeatustesse koerakaka kujuliste kudumite installimine. Kuid on ka selliseid jõhkraid – inimese, ühiskonna ja varavastaseid kudumgraffiti liike nagu ülaltoodud juhtumites on kirjeldatud.

Vello soovitab:

• Kanna endaga alati kaasas lõngapalli, mille saad endast eemale visata, et ahistav kudumisgraffitist sind rahule jätaks ning lõngapallile järgi liduks.
• Kanna endaga alati kaasas “Haribo” kummikomme. Need suska kudumisgraffisti kudumisvarraste otsa, et ta ei saaks kududa.
• Kudumisgraffist kardab jooksvaid silmasid. Kallaletungi korral röögata “Jooksev silm!!!”. Tema vastab, “Kus…kuskohas?” ning hakkab neid otsima. Sellega viid kudumisgraffisti tähelepanu eemale ja saad rahulikult keskenduda talle jalaga munadesse ( naisgraffisti puhul – munanditega ekvivalentne mõnurpunkt) löömiseks.
• Soovitav on kanda ka nailonist, kilest, lateksist või muust kunstmaterjalist riideid (ka raudrüü sobib) – need materjalid ei meeldi kudumisgraffistile, sest sinna peale on raske midagi kududa.

]]> http://www.vello42.com/sisukas-stoori/kudumisgraffiti-vandaalide-uus-zhanr/feed/ 7 http://www.vello42.com/ultra-paukuudis/viljo-lonti-talendinurk/ http://www.vello42.com/ultra-paukuudis/viljo-lonti-talendinurk/#comments Thu, 19 Mar 2009 08:03:03 +0000 vello http://www.vello42.com/?p=940 Järjekorde sotsiaalkriitiline taies noorelt kunsti-inimeselt.]]>

Noor talendikas Viljo saatis meile uue kunstilise produkti. Ise kirjutab ta selle kohta järgmist:

- – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - -

Hommikut,

Käesolevat visuaaltaiest luues kasutasin ma oma ülitundlikku sotsiaalset närvi ning tahtsin vihjata vajadusele mõista koledate väikeautode juhte.

Kui miski Daewoo või Yarise omanik vihaselt tuutu laseb, siis ei ole vaja ärrituda, vaid mõista, et see tuleneb stressist, psühholoogilisesest survest ning kompleksidest. Ja tegelikult pole vaja neile lõuga sõita.
Parimat,

Viljo Lont

- – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - -

Pilt ise siis siin:

Ja taaskord palun andke oma hinnang, kas jätame Viljo omale või eemaldame ta malbelt…

Note: There is a poll embedded within this post, please visit the site to participate in this post's poll.

Vello42‘l on üliheameelne tunne teid teavitada, et meile on saabunud esimene kaastöö!!!

Nimelt leidsime ühel varasel pealelõunakutunnil postkastist kirja kodanik härra Viljo Lont’ilt:

- – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – -

Tere armas Vello42,

Mina olen Viljo Lont, 24 aastane Harjumaa noormees. Iseloomult olen väga edaspüüdlik, innovaatiline ning väga-väga hea huumorisoonega, kusjuures ka suurepärase kehaga. Ema ja tema sõbrannad on öelnud (kui ma olen neile tantsinud ja huumoriga rikastatud meelelahutust pakkunud), et minust võiks vabalt saada edukas showmees nagu strippar-härrad Marco ning Gabriel või Margus Lepa.

Kuid mina soovin midagi enamat. Olen pikalt tegelenud kaunite kunstidega, vidjo-kunsti, vigur-treimise, joonistamise ning veidi ka veebidisainiga, kuid seda ainult omale nö. sahtlisse. Sügisel plaanin minna Tallinna Ülikooli imagoloogiat, kunstiõpetust või IT´d õppima. Seetõttu tunnen, et tahaks oma andeid teisetega (laiema auditooriumiga kui mu ema ja ta sõbrannad) jagada ning veidi reaalse kõrg-intelligentsi ning eliit-meedia õhku nuusutada. Saatsin oma CV’d mitmetele Eesti tipptoimetustele (Kroonika, toptop.ee, lass24.ee, Maaja ning Silver Meikari blogile), kuid kahjuks pole nad mulle vastanud.

Õnneks avastasin teie modernse veebikodu ning sealkohal pakuks oma kaastöid illustratsioonide, vidjo-taieste ja muu kunstialase know-how asjus. Vastutasuks sooviks saada mõned tunnid internetis ning võimalust printida/skännida (oma tulevase loomingu hüvanguks).

Mis arvate?

Parimate soovidega,
Viljo Lont
Tallinn, Gonsiori tn. Harjumaa

- – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – - – -

No mis me ikka arvame. Kuna kodanik Viljo Lomp’i kirjal oli ka üks pilt kirjamanusena kaasas, siis avaldame selle siinkohal:

Aga nüüd laseme me teil, kallid lugejad, otsustada:

Note: There is a poll embedded within this post, please visit the site to participate in this post's poll.