Andrus Veerpalu. Pilt: Õhtuleht

See oli 2009 aastal, peale Libereci maailmameistrivõistlusi, kus Andrus oli võitnud oma järjekordse kuldse medali ja nagu ikka kuninglikul meeste 15km klassikadistantsil :) Selle saavutusega oli temast saanud kahekordne maailmameister ning muidugi oli ta juba ennem ka kahekordne olümpiavõitja. KAHEKORDNE OLÜMPIAVÕITJA.

Mäletan, et Vabaduse väljak oli paksult rahvast täis, ei olnud ruumi isegi maha vaadata. Paistis, et terve Eesti oli kohale tulnud. Ja nii oligi. Kui suhtlesin end ümbritsevate inimestega, siis selgus, et rahvast oli kohale tulnud nii Tallinast, Pärnust, Valgast kui ka Võrust.

Minu kõrval oli üks vanem mees, kes oli ekstra tulnud selleks Saaremaalt Tallinna, et kohtuda värske maailmameistriga. Vahetasime muljeid, rääkisime Andrusest. Ma pakkusin mehele sooja kohvi, mis oli mul termosega kaasas, mees Saaremaalt ulatas mulle kääru kodus tehtud leiba, mida ta kavatses Andrusele anda. Leib oli veidike magus, samas tummine ja mõrkjas ning sellest õhkus Eesti maarahva tahet oma sangareid toita.

Siis korraga üks hele lapsehääl hõikas, “Näe, Andrus!!!”. Ja tõesti, seal Andrus juba paistiski üle inimeste peade. Nimelt saabus ta platsile teiste suusameeste õlgadel – nagu suurele suusakuningale ikka kohane.

Rahvas asus spontaanselt aplodeerima. Skandeeriti, “Eesti, Eesti!” ja “Andrus maailmameister!” ning “Andrus olümpiavõitja!”.

Kõigi näost paistis siiras rõõm, paistis uhkus olla eestlane. Sellised hetked ühendavad – sellised hetked lähendavad ja liidavad rahvast. Seda isepäist rahvast, kes tihti on üksteise kõri kallal ja enamus ajast eriarvamusel ning tõredad ja enesessetõmbunud. Uskumatu!

Õhkkond platsil oli pinev, ülev, samas aga ka soe ja sundimatu. Emotsioonid oli niiiiiiiii laes, et seda ei oska eriti sõnadesse panna ja kirjeldada. Siiani ei oska :) Igatahes üks mu eesseisev neiu haaras oma poisssõbra käest kinni, surus end tema vastu siis ja ütles, “Hoia mind, mul tulevad värinad peale”.

Ka mul tekkis väike värin sisse, kui trügisin läbi mustmiljoni inimese Veerpalu juurde ja palusin tal anda autogrammi. Veerpalu naeratas talle omasel tagasihoidlikul moel ning andiski autogrammi. Autogrammi palusin anda väikese sinimustvalge lipu peale, mida minu vanaisa oli läbi raskete okupatsiooniaastate hoidnud kodus peidus raamaturiiulis, raamatute vahel. Nüüd oli see lipp leidnud oma eesmärgi ja uue hingamise. Lipp koos autogrammiga on mul alles ja see seisab mul elutoas laual, meenutamaks iga päev seda, kui suureks võib üks mees oma tegudega ühe väikese rahvuse muuta.

Autogramm saadud surusin Andrusel kätt. Ta käepigistus ei olnud lõtv ega ebavlev nagu paljudel see tänapäeval on. Ta käepigistus oli tugev, tõelisele eesti mehele kohaselt tugev – selles oli tunda sihikindlust, ausust ja põhimõtteid. Selles käepigistuses oli ka teatavat raskust – ju olid rasked treening ning võistluskilomeetrid ka sellesse oma jälje jätnud. Ei ole kellegile ju uudis, et tippspordis ei tule miski lihtsalt, vaid ikka läbi raske trenni, enesedistsipliini ja muidugi läbi ohverduste isiklikus elus.

See käepigistus oli midagi erlist. See oli midagi sellist, mida meenutan ka veel 50 aastat hiljem, kui olen vana mees ja lapselapsed küsivad, “Vanaisa, mis siia lipu peale kirjutatud on”. Ja siis ma räägin neile selle loo, mida ma teile siin praegu räägin. Ma meenutan kõike ja ma mäletan kõike – sest on asju, mis ei lähe iial meelest. Ja kuidas saakski selline asi meelest minna? Küsigem seda endalt täna, kui oleme olukorras, kus meile öeldakse, et Andrus on tarvitanud dopingut. Mina ei usu seda, mina usun Andrust. Usun teda täna täpselt samamoodi, nagu ma uskusin toona ta käepigistust. Mitte midagi pole muutunud.

Andrus, me seisame su taga nagu müür, 75 000 inimest internetis ja paljud teised veel üle kalli kodumaa, ei saa eksida. Ja me ei eksigi.

Lugupidamisega,

Vello Nelikendkaks.

www.vello42.com peatoimetaja, suusafänn ja eestlane

Mõtlete Vello42, ütlete lihaseline päevitud keha, kaunite näojoonte ning tarkade silmadega. Aga ütlete innovatsioon, mõtlete Vello42, ja tõsi see on. Viimaste aastate jooksul on Vello42 tutvustanud tonnide viisi uusi marketingitehnoloogiaid, organiseerinud workshoppe ning seminare ja loonud Eestis tugeva marketingi community. Kahjuks on meie innovatiivsus ning jõuline lähenemine ajanud pankrotti ka mitmed tillukesed konkurendid, kuideks eks selline see elu juba ole – jobud surevad välja, targad jäävad.

Kuna viimasest marketingi-nõuandest on juba tükk aega möödas, siis eile lõuna ajal mõtlesime, et teeks äkki mingi pisikese innovatsiooni. Varustasime ennast 4 liitri latte’ga, iPadi, kahe moonirulli ning einepikukese ja igaks juhuks riputasime perse külge külmsuitsu skumbria.

…ja läksime loodusesse inspiratsiooni võtma.

Vaevalt sai latte joodud ja iPadis Facebooki nokitud, kui innovaadid hakkasidki tulema. Nad ilmusid vasakult, paremal, imbusid alt ning kuhjusid meeletutesse hunnikutesse. Peale vaidlusi osutus kõige cool’imaks  järgmine kontseptsioon:

vello42 Naturaal-ökomarketing™

Sissejuhatus:
Metsast leiab igast naturaalset ökopaska – seeni, marju, loomi, põõsaid, võsa ning ka puid. Iseenesest kenad asjad, kuid lähemalt vaadates üsna kasutud – loomad söövad üksteist või puid, lasevad kaka puude peale tagasi, mis omakorda selle tõttu kasvavad ja mida loomad seetõttu jälle sööma hakkavad. Tegemist on täiesti kasutu ressursiringlusega, mis ei loo mitte mingit lisaväärtust. Samas leidub inimesi, kes igapäevaselt on sunnitud looduses jokutama, matkaradadel tuiama ning samblasel asemel hipinaistega amelema.
Kas sellist olukorda saaks arukas marketingi-innovaator oma kasuks pöörata?

Tavaline seen. Kas ta ise üldse adub, et ta on kasutu?

Idee:
Jah, saab! Samamoodi nagu internetilehed kannavad endas peale kasututu info kaasas reklaame, saame looduslikku, kuid kasutut materjali (loomad, puud, põõsad, kuused jne.) kasutatada reklaami -ning marektingikanalina.
Kas pole mitte geniaalne, kui näiteks jahimehed peale põdra tapmist märkavad tolle küljele tätoveeritud sloganit Rakvere vorstide headuse ja naturaalsuse kohta. Või geneetiliselt moondatud konnad krooksuvad Rahvusooperi järgmise kuu kava…

Näidised:
Allpool oleme ära toonud mõningad näited vello42 pilootprojektist:

Huvi korral võtke ühendust: vello@vello42.com

Facebook, see maagiline sõna paneb iga meedia -ning reklaamiguru rõõmust kiljuma. Tegemist on sotsiaalse proteesiga, mille abil miljardeid uusi kliente, sõpru, alluvaid või ka tasuta nodi saata.

Vello42 konsulteeris Facebooki teadlastega ning loova koostöö viljana sündis meie esimene:

Facebooki hüperkampaania!!!

Vello42.com uudne Facebooki kampaania

Vello, sul on lahe deltalihas ning veel lahedam soeng ja kabriokupee!

Kindlasti kalkuleerite te momendil, silmad veekalkvel ning ninast tatitross välja vulksamas, et kus küll on lugupeetud härra Vello ning miks pole ühtegi uut uurimuslugu laekumas.

Nagu kõigil maailmas, küberdimensioonis ja ka Pärnus, Raplas ning Daugavpilsis asetleidvatel sündmustel on omad põhjused, on ka käesoleval eetrivaikusel teatud mõjuvad põhjused ning ka teatud mittemõjuvad põhjused, mis aga summeerituna annavad kokku kvantitatiivselt sitaks olulise põhjuse. Ühesõnaga, momendil on meil teoksil tuhadeid suuremad, väiksemaid ning lausa tillilillukesi avantüüre ning muid tavapäraseid ja ka tavapäratuid tegevusi.

Lühiülevaade nendest asjadest tiiser-formaadis:

Jalgpallivaatamine
Kuigi jalgpall on igav mäng (võrreldes doomino, karoonaga ning doominoga) ja on suht homo terve õhtu diivanil külitada ja õltsi tankida, siis annab see ideaalse võimaluse igapäevatöös viilida. Ütled tõsisel ilmel teisele näkku vaadates, et ei saa lubatud asja valmis, sest Nigeeria mängib täna Ebaküdooniaga. Ja kõik noogitavad arusaavalt…So long suckers….
Sellest aga varsti lähemalt…

Erinevate firmade suvapäevade külastamised.
Imelikul kombel on pinnale kerkinud hordide viisi keskealisi prouad, kes väga veenvate meetodite abil sunnivad Vellot oma töökoha firmapäevi külastama. Kahtlaseks teeb selle asjaolu, et samad prouad on algkoolis ja kutsekoolis Vellot mahukalt vältinud ning lasknud oma tolleaegsetelt kavaleridel Vellot füüsilises plaanis mitmekülgselt ahistada. Samas, tasuta õlu, grillvarras ning kartulisalat mahendab minevikuprobleemid nullini.
Sellest aga varsti lähemalt…

Jõusaalis suveks viimase lihvi andmine
Energiabatoonid, proteiinipulgad, puusatõsted sangpommiga, hantelviiplused, kiirtõuklused topispallidega – see kõik käib viimaste ihulihvimis-ponnistuste juurde. Kõik selleks, et plaazhil uskumatult hea biitsepsi ning rinnalihasega prouasrahva mõnukarjeid esile kutsuda.
Sellest aga varsti lähemalt..

Inkassomeeste eest põiklemine
Sellest me ei räägi varsti lähemalt…

Mirtelpohlastumine
Kontrollitud inter-kehaline kogemus. Mirtel Pohlale meeldib seljanka!
Sellest aga varsti lähemalt..

Stay tuned!
Sellest tuleb meie suvi!

Vello42 on olnud võidelnud Eesti verisel blogiturul juba imetlusväärsed 1.2 aastat. Maakera 11 000 eksisteerimis-aasta kõrval tundub see olevat väga lühikene aeg, kuid ise selle actioni sees olles pean mainima, et see aeg tundub märksa pikem, umbkaudu 1.5aastat.

yo...piduuuu...piduuuuu!

Sellesse perioodi on jäänud strateegilise planeerimise workshopid, magamata ööd äriplaanide koostamisel, agressiivne laienemispoliitika, lahingud informatsiooni pärast, väetimate konkurentide pankrotistumised, tänavakaklused teiste kadedate staar-blogijatega ning raisatud tunnid suguhaiguste dispanseri haisvas koridoris, kuna need jobud kolmikõed valetasid meile kõigile…Kuid samasse perioodi jäävad uskumatult südamlikud kommentaarid, kohtumised kuulsustega, intensiivne e-marketingu, SEO ning morse populariseerimine ning kindlasti ka loomaaia VIP-piletid Mati Kaalult. Samuti ka need eelpoolmainitud fännitarid, enne kui neil kuppel segi keeras.

Selle lühikese eetrisoldud ajaga on vello42 täitnud kõik oma ärilised eesmärgid:

- Saada kõige külastatavaimaks Vello42.com’iks maailmas

- Saada tasuta nodi

- Saada tasuta intiimteenuseid

Kuna me oleme siiski innovatiivne ning majandus-romantikaalse kalduvusega noor kollektiiv, siis võtsimegi aasta alguses omale uued eesmärgid:

- Saada rohkem tasuta nodi

- Saada mitmekesiseimaid ning kvaliteetsemaid intiimteenuseid, kuid tasuta

- Saada Facebooki ässaks

Kui me oma uue strateegiaga vello42 aastapäevale pühendatud konverentsil välja tulime, siis tabasid meid teravad kriitikanooled. Turundus – ning PR spetsialisid ennustasid meile peatset kõrbemist, kõrgelt langemist, musta taevast, sitaga reostunud tõehetke-saapa saabumist näopiirkonda ning ka soovitusi isesüttimiseks. Gurude nägemuse kohaselt ei olnud Vellol võimalustki saabuda Facebooki kõrgseltskonda, veelenam mustmiljonid andunud lugejad Eestist, Indiast, Brasiiliast ning Poolast loobuks kiirelt vello42‘e lugemisest…

Kuid, kuid, kuid…See, mis Vello Facebook launchiga kaasnes tuli üllatusena ka meile…

Kohe peale uudise avaldamist ummistus Facebook sõbrakutsetest. Acceptimise ja Likemise kiireks läbiviimiseks pidime palkama abijõudu Pärnu Rääma Põhikoolist ning EBS’ist. Vastupidiselt ennustustele rebisid hoopiski netikuulsused omavahel, et kelle Vello esimesena sõbraks paneb. Esimese tunni jooksul lisandus 35534 sõpra. Olime pidevas faksi-ühenduses Facebooki peakorteriga, kus meile pidevalt servereid ning operatiivmälu juurde programmeeriti…

Veel suurem üllatus tabas meid 1sel mail, Vello sünnipäeval. Vastupidiselt kõigile ennustustele tabas meid õnnitlustelaviin. Ja mitte mingite suvaliste trosside oma, vaid ikka intelligentsete, esteetiliselt nauditavate ning eliitkategooriasse kuuluvate inimeste oma…

Näiteks
Tähestiku järjekorras

Aapo Ilves: ma söön oma müsli ära, kui üks neist pole naine, või kuidas see värk oligi. palju õnne, jaa!
Aili Vint: Värsket õnne ja head tuju Sulle, Vello!
Andra Veidemann: Palju õnne!
Anna-Maria Galoja:
Õnn ja rõõm sind elus saatku,
kaugel olgu kurvastus.
Päike sinu peale paistku,
südant täitku armastus!
Argo Ader: Õnnitlused:-)
Christina Alev: Palju õnne sünnipäevaks :)
Marek Kalmus: ÕNNE!
Maryn E. Coote: Palju Õnne!!!
Teet Kalmus: Palju õnne!

Ja mis kõige rõõmustavam, Rauno Pehka acceptis meie friend requesti!!!

Kokkuvõtlikult peab tõdema oleme saavutanud just sellise tohutu populaarsuse ning respektinduse nagu plaanisime. Oleme komeedina tõusnud blog.tr.ee‘s nahistavast tava-blogijast Eesti seltskonna-eliiti. Soovin meile palju jõudu ning jaksu edasiseks!

NB! Sünnipäeva-õnnitlejad (v.a ülaltoodud), kahjuks pole me kõiki teie kingitusi kätte saanud. Palun kontrollige aadressi õigsust, vajaduse saatke uuesti!

Viimasel ajal on Vello42 saanud mitmeid murelikke lugejakirju, kus küsitakse nõu, et kuidas siis ikkagi tõrjuda koletuslikke fugasspombisid. Kuna meie lugejate mure on automaaselt ka meie mure, siis uurisimegi seda teemat väga süvitsi, veidi ka laiuti, eriti aga pikuti ning mitmel teisel hüperdimensionaalsel viisil muidugi ka..

Veidi ajaloost
Fugasspomb leiutati 11ndal sajandil, Pärnu Rääma Põhikooli katlamaja taga asuva rupskiheitevabriku sipelgas. Leiutajaks arvati olevat kuus niplisarnase lubrikandiga kaetud viigipüksorit, kuid kahjuks kummutab Liivimaa Henrik oma kiipkaarti uuristatud kuunarlaevaga selle võimaluse ning pakub originaalautoriks hoopis rannavõrkpallur Rivo Vesikut, kes olla selle Haapsalu rannas kõurikut ropsides oma nabaõõnest üpris leebelt välja lihvinud. Seega peab järeldama, et fugasspomb, kui sportlik monsterplaatidega kaetud figuur ning äärmiselt korralik elevaator, on siiski üsna ürgset päritolu. Kui mitte lausa öelda ambitsioonikalt – iidne artifakt. Või miks mitte ka öelda – robloidne pöögipuu…

Fakti, et fugasspombiga saab ülimalt elegantilisel viisil igasugu vigureid molekulideks sünteesida, avastas aga Pihkva Piimaploomiliste Roopnaiste juhtfiguur härra Sigrid Suurkoer Kolmas Labidas. Nimelt saagis ta parajasti kuuekandilisel verandal lakkeliimitud siiakala seibideks, kui fugasspomb, naasedes köögist pisikeste snäkkide ning lohehelvestest treitud viiuliga, mööduva vihmapilve mõjul oma kubemeskasvavast tiiburpaadist musta kullinoka välja haaras ja valju plõksatusega katki purskas. Sellest massivselt inspireeritud härra Sigrid Suurkoer Kolmas Labidas luksatas erutusest ning multiplitseeris fugasspombi geneetilise viburi üsna kaugele, ruberoid-baseeruvale frameworkile.

Omadused
Keskmine fugasspomb on mõõtudelt kloonitud neegerpapagoiga üldse mitte sugugi võrreldav. Aga kui, siis võibolla üsna vähe. Meetermõõdustikus võetuna omab fugasspomb aga märksa olulisemat bikiinipiirkonna poliitilise eliidi genitaalidega võrduvat pihklit, mis omakorda omandab suure kuuse laadse varjundi. See toob kaasa aga üsna jõulise tõmbe, mille võimsus on tsirka 7. Ka värvuslikult on fugasspomb umbkaudu 92.5 hektarit punase sperma suunas kreenis.

Kuidas siis ikkagi tõrjuda fugasspombi?
Nagu näha, siis on fugasspombil väga ohtlik võime paljustada üks tükk paljudeks tükkideks. Pombi ettevaatamatu toppimine ninna, maa-vanaema pärakusse või ka puhvetikapis elavasse Brasiilia suursaadikusse võib kaasa tuua ohtlikult noobli plahvatuse. Eriti tuleb ettevaatlik olla terroristliku homo-kultivaatorite gängi puhul, kuna viimases kvartali Äripäeva spioon-diktor, härra Rauno Pehka sala-andmetel saabub kohe-kohe Muugale konteiner viisteistkümne kohupiimast dinosaurusega, kelle mitokondritesse nimetatud pombid on monteeritud…

Tulenevalt sellest, fugasspomb-rünnaku puhul oleks mõtet:
- Kiljuva banaanivarrega mõnusa naabri eterniitkatus ribadeks pragutada
- Tõukurvarda ühte otsa vaikselt nakitseda ning hõljuda pikalt keldris
- Küsida prooton-eletrooni paarilt mõõdukat sangpommi, vedida see keskväljakule ning lagastada sealt-leitud kaunis ondatra viipekeeles libudikuks. Professionaalsema kiil-kirjaga rosinamugulad võivad muidugi ka amoraalitsedes kiikuda.
- Omastada rohkelt villasest kindast ning kasetohust vorbitud pikksukki. Nende abil saab blokeerida kognitiivprääksuva operatiivtisleri ninasõõrmed, kuskaudu fugasspomb enam sisse tulla ei saa.

Fugasspomb, uhke, kuid valulik toode!

Kui Kuslap Lutsule kuuluvast “OÜ Kevadest” tiimi mittesobivuse tõttu kinga sai, siis tundus noorele, karjääri alguses olevale talendikale projektijuhile, et talle on rasket ülekohut tehtud.  Tugeva isiksusena ei otsinud ta lohutust pudelist, vaid andis firma itaallasest tegevjuhile Joseph Tootchi lihtsalt molli. Ja disainis kuvalda ja silikaattellisega Josephi poissõbra, kõhna PHP progeja Arno T. märksa funky’maks. Ja alles siis läks Kuslap pudelist lohutust otsima…

“No mis nad tulevad siis minuga huiama” selgitas sirgeselgne Kuslap kohtus, kuid see ei aidanud. Tuli 3 aastat range režiimiga vanglat…

Nii kannatanud, kohtunik kui ka massimeedia vahendusel antud krimaalasjaga kursis olevad kodanikud lootsid, et vanglaseinad murravad Kuslapi vägavaldse loomuse ning  vabandes on ta puhastunud nagu süütu lapsuke ning võidab Võrno “Tõehetkes” jackpoti. Kuid nad eksisid…

Just vanglas lõid Kuslapi kuritegelik ning sadistlikult retsidevistlik karakter eriti õitsele. Alguskuudel kiusas ta väikest homoseksuaalset Visakut, narris Soome päritolu pedofiiliasüüdistusega härra Huu‘d ja ahistas Võrust pärit metsavargast Hirvekütti. Siis jätkusid juba vägivaldsemad tegevused nagu Onu Tik Tak‘i kellade röövimine, Gandalfi võlunuia korduv ärapeitmine ning Nukitsamehe puhtakspesemine.  Kohalik autoriteet Jevgani “Postikana” Pljegpangov üritas küll mingi moment korda luua, kuid kui Kuslap tervaksihutud küpsise ähvardusel “Postikanast” kuke tegi, siis olid vangla uued jõusfäärid selged…
Ja just tänu lõikeriistade lembusele teenis Kuslap endale kurjakuulutuva hüüdnime “Giljotiin”

…

Vabadusse saades lubas Kuslap endale, et teeb oma elus kannapöörde ja temast saab tubli ning seadusekuulekas kodanik. Ta võttis isegi uue eesnime, Voldemar ja läks Leiburisse tööle. Iroonilisel kombel pakuti Voldemar Kuslapile just viilutaja tööd, ja ta võttis selle vastu…

Kuid, kuid, vanad vanglasõbrad ei jätnud teda rahule…

3 kuud hiljem…

Kui Voldemar 22.35 paiku pudeleid ja snäkke täis kilekotiga oma hubasesse Mustamäe korterisse tagasi saabus, olid pidu juba täies hoos. Esikus ameles “Õpetaja” Laur kolme purjus alaealise poisiga.
“Laur, Laur, vaata et seekord neid Naksitralle nii avalikult ei vägista, sul ju tingimise all Nils Holgersoni ja ta hane pilastamise eest…” manitses Voldemar Kuslap ning seadis sammud elutoe poole. Irvakil peldikuukse vahelt paistis keegi, pea sügaval potis.
“Nemo juba nii koomas?” imestas Voldemar, “otsib jälle oma allveelaeva…”
Leopold ning Otto-Triin suitsetasid rõdul, endine kongikaaslane Jaan Imelik Imelik kruttis elutoas raadiomagnetofoni ja otsis Sky Plussi, “Suka, raisk, mis kurad ksülofon see sul on? Ei saa normaaselt nootigi kätte”. Voldemar Kuslap röögatas, “Jobu!! Pane see CD tagasi, mis enne oli!” ja võttis kotist pudeli Lauaviina.
Diivanil külitav vana mafiosnik “Kiisk” Saarepera naeris koleda häälega, “Böhähähähäää…anna muidugi Imelikule veel napsu…kohe hakkab sealt see vana rosinapanemise tulema…”
Õhku rebestasid robustsed saksa tehnobiidid. Voldemari silmad sulgusid ning jalg hakkas vaikselt tatsuma. Helikümblus  jätkus ning Voldemar Kuslap tundis, kuidas muusika võtab ta üle võimust võtab.

Kui Leopold ja Otto-Triin rõdult naasesid, ladus Voldemar Kuslap silmad kinni juba keerulisi reivtantsu-kombinatsioone. Imelik vaatas kartlikult, kuidas Kuslap kätega vehkides puhvetkapi klaasi sisse lõi ning seejärel veritsedes üles-alla karates peaga laelambi killustas…Refrääni karjus Voldemar Kuslap hirmsa häälega kaasa, ise samal ajal pudelist viina kurku kallates.
Lugu lõppes, Voldmar avas silmad, vaatas ringi, tardus korraks ning tundus, et talle saabus mingi sisemine selgusehetk. Kiirel ajas ta käe dressipükste kitsasse taskusse ning tõmbas välja tillukese kilekoti tablettidega…
“Tavai, Voldemar, sõidame!” pobises ta omaette ning neelas 2 tabletti ahnelt alla, võttis lonksu viina ning karjatas kumeda häälega “Imelik, muss põhja või saad nuga, raisk!!!”

Muusika võttis korteris võimust, massiivsed biidid ringlesid elutoas, köögis, koridoris amelev “Õpetaja” Laur peatus korraks, naeratas ning surus huuled tagasi alaealise Muhvi karvasesse kubemesse, Otto-Triin ning Leopold naasesid rõdule, kus nad operatiivselt muusikarütmis roppusi karjuma hakkasid, isegi peldikus mulisev “Kapten” Nemo tõstis korraks pea ning ümises küsivalt ” Mis bänd see on…Nautilus…?”

TIRRRRRRRRRRRRRRRRRR TIRRRRRRRRRRRRRR TIRRRRRRRTIRRRRR…
…õhku rebestas uksekella ebamusikaalne tärin. Ja seda just loo kulminatsiooni saabudes. Voldemari keha tegi vaal paar nautlevat, loo kõrghetke orgasmi ootavat liigutust, kuid meeleolu oli rikutud. Vihaselt virutas ta käesolnud viinapudeli läbi akna. See tabas rõdul ropendavat Otto-Triinu, kes karjatuse saatel üle ääre alla lillepeenrasse sodiks kukkus. Voldemari meeleolu riknes veel…

Ta avas ukse ning nägi kahte prillidega häbelikku teismelist: “Vabandust onu, äkki saate natuke muusika vaiksemaks keerata? Meil on homme bioloogia olümpiaad. Tahaks homme värske peaga võistlema minna….”

Voldemar Kuslap tundis, kuidas raev kasvab eksponentsiaalselt. Higine käsi kallistas taskus vaheda pussnoe jahedad pidet…

“Või siis äkki panete mingi teise plaadi peale, Hannahi või Koit Toome...?”

…siis läks Voldemaril silme eest mustaks…

Kop kop kop, tahad lasen ühe rasvase biidi?

Soojad ilmad on käes ning seetõttu on pinnale ujunud ka jalgratturid, kes näljaste rohutirtsu-hordidena ringi pedaalivad ning uskumatu järjekindlusega tänavaid ja parke ummistavad.

Eelmisel nädalavahetusel veetis Vello üle seitsme aasta mõned tunnid rattasadulas ning hiljem ka mõned tunnid traumapunktis, kuna rattasadula vedru soovis aega veeta Vellos, ning selle eemaldamine võttis aega. Ühesõnaga, võib öelda, et Vello ratta-alane kompetents on täiesti taastunud ning siinkohas ongi sobilik teha tava-inimestele lühike ülevaade jalgratturitest, nende kommetest ning taustast, sotsiaalselt kuuluvusest rääkimata.

Rulluiskur
Kõige madalamasse kasti kuuluv jalgrattur, kes millegipärast siiski uhkelt oma veerev-võimalusega kolesaapaid presenteerivad ning liibuvasse kostüümi paigutatuna rattateedel ringi huiavad. Nagu paljude jalgade olemasolu ei tee sitasitikast imetajat, et tee ka paljude pisikeste rataste jala külge kinnitamine kodanikust veel täisväärtuslikku jalgratturit. Pigem on tegemist psühhiaatrilist tähelepanu pälviva juhtumiga. Juhtudes kokku mainitud isendiga tasub olla ettevaatlik ning mõistev.

Jala külge panen ratta, nüüd ma olen täitsa jobu

BMX ja muud lasterattad
Kindlasti olete tähele pannud, et vaevalt saab Maximast ostetud õlu-tootega kuskile pargipingile külili keerata, kui koheselt teleporteeruvad kohale mingid  räuskavad katkiste toru-teksastega tatikad, kes hoogsalt ratastega ringi-nusserdama asuvad ning siis sulle hüppe pealt lenkstangiga munadesse üritavad äsada. Kui need negatiivsed nüansid kõrvale jätta, siis on nad suht meelelahutuslikud, sest tavaliselt kukuvad nad omal lõualuud pilbasteks ning jooksevad kiirabi saabumiseni imelikke pudikeelseid karjatusi pildudes ringi.

Lendan siva poest läbi, võtan 2 limonaadi ja popcorni

Kulturnikud ja muud hipid
Siia alajaotusesse kuuluvad igasuguste retro-käuladega liiklejad. Tavaliselt on tegemist intelligentidest õrnhingedega, kellele on jätnud kustumatu mälestuse 7nda klassi ekskursioon Amsterdami või Kopenhaagenisse ning kes nüüd üritavad olukorda taasluua.
Klotsi nagu neil oleks (tavaliselt on nad kesktaseme spetsialistid), kuid selle asemel, et muretseda omale normaalne 18 käiguline ja amordiga sõiduriist, ostavad nood sama raha eest mingi kahtlase roosteteva känkra, millega nad siis üritavad stiilselt mööda linna ringi kruiisida. Rattale on kindlasti külge monteeritud korv, kus loominguliselt turritavad välja pikk sai, veinipudel, petersell ning piknikulina. Ka rattur on stiilse lohakuse musternaide: sall, soni või kootud müts, lohvakad ruudulised püksid ning päikeseprillid, vesti -või kuurevääri kaunistavad haaknõel-märgid, üle õla vedeleb ökoloogiline presentkott.
Sumedatel õhtutel kohtuvad nad tavaliselt Kalamaja ja Uue Maailma hipilinnakutes või Tartus, kus nad siis seltsimaja hoovis tundide kaupa oma ratta roostetus-protsenti võrdlevad, keti-kriuksutamise võistlusi korraldavad ning koduküpsetatud rabarbarikooki maitsevad.

Pisdets, kuhu pedaali-kriuks kadus?

Kiirelt Humanasse, uued retrolipsud saabusid!

Hardcore rattavana
Teda ei koti ei ilm, riided, ratta tüüp ega ka tehnilised tüsistused nagu esiratta, väntade ning sadula puudumine.

Alternatiivkütusena on kasutusel kohalik maasikasiider

Fixied
Sureva alternatiivkultuuri austajad. Miks sureva küsite? Seepärast, et suurem osa neid piduriteta kitseomanikke panevad kiirelt unnarisse. Mõned surevad kohe ära, mõned jäävad ellu, kuid kes neid vegetatiivseid kapsaid ikka tahab.
Maailmas on täpselt 1 normaalne fixitaja, kuid kahjuks ei ela ta Eestis.

Chris Akrigg THE MAURICE.0 from chris akrigg on Vimeo.

Kosmosetehnoloogid
Teflon, super, titaan, ultra, mega, fiiberkiud, laserlõigutud, vetthülgav, higineelav, sitast-energiabatoonikesi-sünteesiv jne. – need on kosmosetehnoloogilise ratturi igapäevaterminid. Raha pole neile oluline, neile sobib vaid parimatest parim. Kui parimat kohapeal võtta pole, siis tellitakse. Kuna aga ratta maksumus ületab juba 524x muu vallasvara väärtuse, siis turvalisuse huvides hoitakse ratast keldris asuvas hermeetilises ning absoluutselt tolmuvabas šeifis. See võetakse välja ainult siis, kui mõne uue tehnoloogia tuleku tõttu tuleb mõni vana jupp parema vastu ümber vahetada või rattafoorumi jaoks uus pilt teha.

Foorum-ratturid
Ülierudeeritud profiratturid, kellele tavaline rattasõit enam huvi ei paku. Selle asemel on nad ehitanud omale ratta-foorumi, kus nad huvilistele briljantset nõu jagavad ning mahedate manitsussõnade saatel teemasid sulgevad.

Suurte amortidega mehed
Tegemist on kodanikega, kelle on keskmisest palju suuremad munad. Et munadele põrutamine väga ei meeldi, siis konaruste tasandamiseks kasutavad nad pirakaid pooltühje kumme ja suuri amorte. Kuna munade rippliikumine on ennustamatu, siis iga manööver võib kaasa tuua kukkumise. Seepärast kannavadki ratturid Power Rangerite ning Robocopi  poolt väljatöötatud kiivreid ning kaitseülikondi.

Wohooooo, kohe saan sadulaga munanni!

Next-level rattur
Iga vähegi mõistusliku jalgratturi (v.a fixika) elus saabub moment, kus eesnäärme või tussuääre vastu-sadulat-nühkimisest villand saab ning tekib mõistmine, et rahulduse saamiseks on teisi, märksa meeldivamaid võimalusi. Tavaliselt ostab rattur siis omale auto (kui raha pole, siis mootorratta) ning naudib kõike selle ülimusliku ratas-süsteemi pakutavaid võlusid

Soovime kõigile jalgratturitele

Pakiraam silma ja vänt kurku!

]]> http://www.vello42.com/sisukas-stoori/jalgratturite-valimaaraja/feed/ 6 http://www.vello42.com/vellos-intimacy/mis-koht-on-kaenal/ http://www.vello42.com/vellos-intimacy/mis-koht-on-kaenal/#comments Mon, 24 May 2010 10:46:06 +0000 vello http://www.vello42.com/?p=6726 ]]>

Eile hommikul hakkas mind kummita ootamatult keeruline probleem. Nimelt, et milline kehaosa on Kaenal?

Küsimus on seda huvitavam, et kõnekeeles kohtab pidevalt selle koha vastaskohta – Kaenlaall.

Näiteks:
– Presidendi naise kaenlaalune oli koletult karvane
– Kaenlaalune temperatuur oli tunduvalt kõrgem kui silmast või pärakust mõõtes
– Tänu eksootilisele kaenlaalusele lööbele lähen ma meestele nüüd märksa enam peale
– SS sõdur haaras kaenlaalusest kabuurist neli viinerit ning rabarbari

Ühesõnaga, kaenlaalune on suht populaarne ning tuntud koht.

Jah, see kaenlaalune on täiesti autentne...

Aga kus siis on KAENAL?

Loogiliselt võttes peaks kaenal asuma kaenlaaluse peal. Kuid inimekeha analüüsidest selgub, et seal on pigem õlg, kael või käsivars. Seega nagu oleks kaenal kuskil õla ja kaenla-aluse vahel.

Kaenla täpse asukoha leidmiseks kontakteerusime Tartu Kuu-peeru ning Universaal Fiksaator Sürdpolikoonikumi juhataja härra Rauno Pehkaga. Kahjuks ei osanud ka tema kaenla täpset asukohta fikseerida, küll aga soovitas, et kust veel võiks otsida. Ta soovitas meile:

Minge te õige perse!

]]> http://www.vello42.com/vellos-intimacy/mis-koht-on-kaenal/feed/ 8 http://www.vello42.com/sisukas-stoori/vello42e-massiivne-rekordiparandus-noiatamises/ http://www.vello42.com/sisukas-stoori/vello42e-massiivne-rekordiparandus-noiatamises/#comments Mon, 17 May 2010 17:25:18 +0000 vello http://www.vello42.com/?p=6671 ]]>

Täna on selline laisk ja lodev soepäev. Ja seega on ka vello42 laisk ning ei ürita millegagi hiilata. Teema ühe kiire maailmarekordi ning siis tagasi jõusaali…

Massiivne rekordiparandus nõiatamises!

——————————-

Ükspäev oli pikemalt juttu Nõia-Intsuga. Eesti staar-nõid rääkis, et sai magusalt nõidusliku pakkumise kauge meretaguse nõidademaa nõidadelt.

Sealsed nõiad olid nimelt kuulnud kohalikust andekast nõiast ning tegid nõiduslikult hea pakkumise, millest Nõia-Ints ei saanud loomulikult keelduda. Oleks muidugi võinud aga ta ei saanud, sest nõidademaa nõiad olid selle pakkumise ära nõidunud. Nõia-Ints pajatuste kohaselt saaks ta seal hakata ikka päris nõiavärki tegema, mitte mingit  pseudosuunitlusega mainstriim  amatöör-manamist nagu siin.
Nõidademaa nõiade pakkumise sisuks oli, et alguses paneks Nõia-Ints teiste nõidade nõiutud majadele nõiutud katused. Ja kui kohalikele nõidadele kvaliteet meeldib, siis äkki saab oma nõiakunsti ka mujal kasutada. Näiteks kipsplaate ning kipsikruve seina sisse ja nõidade peldikus ummistusi lahti nõiduda. Võibolla lisaks ka mingit igapäevast olme-nõidumist, nagu pikaksnõiutud muru uuesti lühikeseksnõidumist või võlu-briketi kuurialla nõidumist.

Ja ega Nõia-Intsu plaanid sellega piirne. Kui kõik läheb oma nõiutud rada, siis lubab ta täitsa oma nõiandus-firma asutada. Siis ta enam tava-nõidusega ei tegeleks, vaid hakkaks ise nõidu nõidademaale vahendama.
Esimese asjana tooks ta nõidademaale Nõia-Inga, kes saaks kohe hakata nõidedemaa nõidasid nõiutama. Sellega koguneks pisike stardikapital, mida saaks kasutada kasutatud nõia-bussi ostuks. Kui see on olemas, siis saaks hakata käima Eestist koormate kaupa uusi nõidasid toomas. Ja ka nõiutamis-teenuse tegevusraadius tõuseks hoobilt, seega ka kasum…

Hoiame Nõia-Intsule pöialt!

]]> http://www.vello42.com/sisukas-stoori/vello42e-massiivne-rekordiparandus-noiatamises/feed/ 2