Eile õhtul käisin Rimis õltsi, präänikuid, einepikukesi ning ka veidi õltsi ostmas. Kõik kenasti korvis, kõnnisklesin kassa poole, huultel lendlemas meelas diskobiit. Meeles mõlkus hubane õhtu Facebookis koos soojas piimas pehmeksleotatud prääniku ja külma õluga ning põrandal nautlevalt einepikukest järav dauni sündroomiga poolõde.
Tuju oli hea ja seksikas. Kohates riiulitevahel mõnda hilist shopingut sooritavat prouat, lajatasin kerge three-sixy, pisikese vile ning kirsiks flirtiva kubemekrabangu.
Ühesõnaga, paigutusin sujuvalt kassade poole ja mõttes reastasin juba fraase, mida kassiiriga vahetada. A la:
“Tere õhtust, Marjanne!”
“Mmmmm, küll need teie saiad on nii värsked ja nägusad”
“Eieiei…ma mõtlesin pagariletti ikka”
“Nii…palju see siis kokku tuleb?”
“…ja võtaks veel selle lukusula aerosooli ka”
“Vabadust, mis te mõtlete intiimtoode all? Oooaaahhh, sellepärast siis mu võti libiseb augus nii hästi”
“Lukuaugus”
“Vabadust, mis te mõtlete selle all: palun lahkuge, või ma kutsun turvamehe?”
Wopaaaaaa, üks kassa oligi täiesti tühi. 44 kiiret sammu, puusatõuge vasakule ohtliku tempoga läheneva vanamuti blokeerimiseks ning tadaaaa, olingi järjekorra liider. Panterliku nõtkusega ladusin asjad lindile, kõvad ettepoole, pehmed asjad taha, et kottipannes oleks kõik juba kenasti järjekorras…
Kaupa tõstsin lindile meelega aeglaselt. Ikka selleks, et müüjal oleks aega sutsu puhata, rahulikult ümber-orienteeruda järgmisele kliendile (see tähendab minule), lõdvestuda ning jälgida mu jõulise õlavöötme sooritusi einepikukeste ning präänikutega manipuleerimisel.
Siis tõstsin pilgu, lootes kohata meeldiva naistelleri uudishimuliku pilku….
FUUUUUUUUUUUKKKKKKKKKK!!!
Brrrrrrrr...külmavärinad
Kassas passis mingi jobanõi pisvinniline õbluke meeskrõll. Kiirelt panin käe asjadele ette. Lint ketras edasi, einepikukese pruunist jõupaberist pakend jäi mingi sinise võlli vahele ja rebis koti ribadeks. Einepikuke keerles paljalt määrdunud kummilindil…
“Kassas tehniline probeem?” küsisin
“Ei, mida? Lase edasi…ma tõmban kaubad läbi” vastas pisvinn
“Ota mida, kus see naine on?” nõudsin äreva raevukusega
“Mis naine?” vaatas tont lolli näoga
“No need naised, kes siis tavaliselt istuvad?” nõkutasin peaga kõrvalkassa poole, kus umbes 35 aastane lopsakas müüjatar parasjagu hügieenisidemeid läbi lasi. Mmmmm, 10, 20. 30 võimalikku komplimenti hüppas kohe pähe…
“No mina olen täna” tõi ta kraaksatus mu reaalsusesse tagasi. “Mis mul siis viga on?” küsisi ta häbelikult juurde ja värvus punaseks…
FUUUUUUUUUUUKKKKKKKKKK???
Meeskassiir?
“Tead…” ütlesin ja kõõritasin krõlli nimesilti “… Veiko, lõpetame nüüd selle huumori. Kutsu timbu tagasi”
Prrrrr, see nali läheb juba liiga kaugele. Kujutlesin, kuidas tema käed einepikukestel libisevad, need läbi tõmbab, siis õlupudelit haarab ja kurvilisele plastkehale koledad sõrmejäljed tekitab, kuidas ta präänikuid rüvetab, kuidas ta oma kraaksuv hääl muudab tavaliselt nii meeldiva “viikskend kuus nelikend, sooduskaarti on?” nii vastikuks
…külmavärin käis üle keha
“Ma olen ju täitsa okei…hügieen on korras, oskan kassat, ei peta…Miks te mind ei taha? “ küsis kärss nutuselt ja küünitas ründavalt präänikupaki suunas…
Karjatasin kiledalt, haarasin lindilt õllepudeli ja põgenesin riiulitevahele tagasi. Napilt pääsesesin selle agressiivse geimehe rünnakust. Kaotasin küll einepikukese ning präänikupaki, kuid eneseväärikus säilus…
Varjasin end kommileti taga kuni ta pausile läks…see võttis aega 1h 24 minutit.
MIDA VEEL?