Kohtingvägistus – Vello juhtum

Viimasel ajal on olnud palju juttu kohtingvägistustest ning kuidas kenad, rahakad ja seksikalt jõulised mehed naisi koledal kombel uimastavad ning siis neid otstarbekohaselt ära kasutavad. Kahjuks peab aga tõdema, et peaaegu kõik avaldatud lood on juhtumitest, kus ohvriteks on naised. Meeste traumeerivatest kogemustest aga vaikitakse. Vello42‘le teeb olukord väga muret, sest tegelikult juhtub seda üsna tihti ning  eriti seepärast, et ka Vello ise on langenud kohtingvägistuse ohvriks.

Seepärast avalikustabki Vello oma loo ning julgustab teisi kohtingvägistuste meesohvreid endast teatama ning oma stoorisid avaldama.

– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –

Vello lugu

Kõik sai alguses, kui olin teel popile internetimarketingiteemalisele üritusele nimega BlogFest 2009 (vt. http://www.vello42.com/?p=3856). Nagu juba mainitud, siis jäi kahjuks üritusele minemata, sest   Reval Hotel Olympia juures teed ületades ründas mind väga kenade tissidega varustatud välismaa naine…

Hommikul oli kaunis, ilusad riided seljas, ootuseärevus sees, tehnoloogilised abivahendid aiakäruga kaasas, liikusin BlogFesti toimumispaiga poole. Soe päike siras mu palgeile ning peas keerlesid sajad intelligentsed out-of-box küsimused ning ideed, mis oleks minust teinud Eesti internetimarketingimaastiku säravaima tähe…
…Selline kaunis idüll jäkus kuni hotell Olümpia juures asuva ristmikuni. Rohelist tuld oodates vaatasin hotelli, konverentsisaali ees seisvaid uhkeid autosid ning kujutlesin, kuidas ühel päeva, mitte väga kaugel tulevikus, seisab seal ilmatu suur plagu tekstiga:

vello42
internetiguru ülipopulaarne loengusari
SEO ja soojad rannakivid!

…või midagi sellist.

Olin sügavale oma mõtetesse vajunud, kui tundsin, kuidas keegi mind käisest sikutas. Keerasin ringi ning märkasin endale sihitud suuri prinke tisse, mis olid mässitud sooja sügismantlisse ning peidetud kireva salli alla. Tisside küljes olid ka ohtlikult kurvikas istmik  ning nägu, mis tõmbas mu seest külmaks. Mis ta tahab minust? Miks ta ründab mind nii? Miks olen mina see õnnetu, ja seda just mu elu olulisemail päeval? Tuhat küsimust käis läbi mu paanikast ärevil aju…
“Vabandage, kus pool asub vanalinn? “ küsis ta.
Vaatasin endalesihitud tisse, tõstsin väriseva käe ja kokutasin vastuseks: “Ee….sssseeealll…uuuummmbes 15 mmmmmminutit jalutada..”
“Tänan!” vastas ta ning kõndis minema. Möödujatele kindlasti tundus nagu oleks vahejuhtum läbi, kuid ma teadsin, et mantli all õõtsuvad tuharad on ikka veel minule sihitud. Polnud pääsu. Pidin talle järgnema.
Kiirustama kõndis ta, mina paar sammu tagapool. Mu selg kattus külma higiga, kartsin kohutavalt, kuid põgeneda polnud kuhugi. Nende õõtsuvate kurvikate tuharate tappev mõjupiirkond on vähemalt 60m. Mul polnud võimalustki!
Peast käisid läbi meeleheitlikud ideed nagu silmade kõrvalepööramine, nende katmine mütsiga, kuid tegudeni ei jõudnud. Enne keeras naine ringi, sihtis oma tissid uuste minule ning käskis “Oh, meil on vist sama tee. Ma olen esimest päeva Tallinnas. Äkki te aitate mul Vabaduse platsile saada?”
Pidin nõustuma.Tundsin, kuidas kõik mu lootused purunesed klirinaga. Olin omaette lootnud, et ta äkki jätab mu sinnapaika, kuid ei, tal olid märksa kurjemad plaanid. Hüvasti BlogFest, hüvasti SEO guruks saamine, hüvasti kavalad äri-ideed…
Pealtnäha rahulikult jalutasime kesklinna suunas, kuid tegelikult värisesin kogu tee hirmust. Mida ta küll plaanib minuga teha?
Jõudsime kesklinna, jultunult libistas ta salli kaelast. Mind sihtivate tisside kuju mantil all oli hästi aimatav. Pilkavalt naeratades käskis ta: “Ega te äkki soovi väikese kohvi võtta?”

Panin kogu emalt saadud taskuraha 2 moccachino ning 4 sõõriku peale.

Kohvikus istudes muutus ta lausa provotseerivaks, justkui testides kui kaugele ta saab minna. Teda tundus see erutavat, maniakk. Tissid punnitasid dekolteest täiesti välja, mustas sukas jalg laua all kinzallina vastu mu säärt surumas. Lootsin, et keegi kohvikus istujatest märkab ja tuleb appi. Kuid keegi ei märganud….või ei tahtnud märgata. Oleks piisanud ühest hüüatusest, telefonikõnest politseisse, kuid ei. Keegi ei tulnud appi! Saabus ahastus, ja siis midagi märksa hullemat – leppimine…

Mis edasi juhtus, see on juba selge. Ta vägistas mu oma hotellitoas, korduvalt, erinevates asendites, köögis, elutoas, dushiruumis, koridoris…
Alles kolmanda päeva õhtul, kui ta teleka ees uinus, sain võimaluse põgeneda, tagasivaatamata, lööduna, elutahte kaotanuna


Möödunud mitu kuud, kuid see kohutav mälestus pesitseb ikka mu peas, näen seda unes ja vahel ka ilmsi – pettekujutlustena. Tänaval käies olen paranoiline, jälgin teraselt iga vastutulijat, võpatan iga puudutuse peale…
Oh…annaks kõik, et selle kogemuse olematuks teha!

– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –

Foto: Delfi

Kohtingvägistajad süütuid noormehi moosimas (lavastus). Foto: Delfi

Tags: , , , , , ,

4 Krommentaarid

  1. eiytle:) krompas niiviisi - 20/11/2009 | Püsiv linko

    oioioioioioioi…

  2. Nähtamatu krompas niiviisi - 20/11/2009 | Püsiv linko

    Ülinaljakas :D

  3. Siim krompas niiviisi - 24/11/2009 | Püsiv linko

    päris hea pilt, peaks mainima

  4. waader krompas niiviisi - 27/11/2009 | Püsiv linko

    Tunnen kaasa. Ilma naljata mehed, saan täiesti hästi aru Vellost. Ise pääsesin napilt ükskord.

POSTEERI KROMMENTAAR

Kui sa paned oma emaili siia, siis võime me sellega igast vigurit teha