Mõtisklusi lindudest, lindudega

On augustikuine varahommik, reede. Avatud aknast voogab sisse karget õhku – justkui oleks keegi kummaline võlur öösel tunde ja tunde vaeva näinud ning nähtamatu õhujõe sinna monteerinud. Toetan pihud aknalauale ja tõmban suure sõõmu seda värksendavat nestet omale kopsudesse. Külm õhk paneb kurgu kipitama…kuid…jah, tahaks veel, see on lihtsalt nii värskendav, autode vingust veel rikkumata, puhas, taevahõnguline, kaselehtede hõnguline, varasügise hõnguline, leivavabrikust õhkuva stritsli hõnguline…

Klomp tõuseb kurku.

Äkki käib siuhhh…ja väike varblasepoiss maandub maja sokliservale, vaatab kelmikalt ülespoole ning nokast pudeneb lühike: Siutsss! Naeratan. Värvuke saab sellest justkui julgust ja toob esile märksa hoogsama aaria: Siutsssss, siuts, siiiiiiiiiiiiiuuuuuuuuuu, siu, siu siu, siu!

Klomp tõuseb taas kurku. Ja järgmine hetk oksendan varblasele juba pähe: Bööööööaaaaaarrrggrggrgrgrghhhhhhh!!!

Vastik lind. Selle peale sa muidugi ei mõelnud, et äkki sai eile veidi rohkem napsi lasta ning täna hommikul on paha olla? Ja igasugused kõrged helid on vastunäidustatud. No aga mis teha, linnud on rumalad.

Vaatan kuidas täisoksendatud varblane oma hapratel jalgadel sokliäärel balansseerib – pähekleepunud porganditükk justkui uhke kübar, poolik salaamiviil tiival nagu iidse sõdalase kilp – ja siis  külgekleepunud huinjaa tõttu tasakaalu kaotab ning asfaldile prantsatab.

Irvitan. Sten käis eile Hella Hundi ees samamoodi käntsa.

Varblane ajab end aeglaselt püsti ning hakkab tiibadega vehklema, justkui tahaks ära lennata aga…. mu eileõhtuse pitsa juustukate on vasaku tiiva kõvasti kere külge kinni tsementeerinud.

Irvitan. Linnud on ikka nii jobud.

Varblasel on aga tekkinud mingi idee. Aeglaselt vinnab ta end vundamendist väljaulatuvate kividele toetudes ülespoole. Mõttes panustan 100 kulli, et soklini ta ei jõua ja järgmine moment olen juba kaotaja, sest mingi kummastava Ämblikmehe trikiga abil vallutab ta viimased 40 sentimeetrit – võimalik, et mööda vundamenti allaveniv mao-niagaara aitas…

Dejavu, taas on varblasepoiss sokliäärel, seekord veidi kleepuvam ning lennuvõimetum, kuid siiski…

Vaatan teda teraselt. Varblane vaatab vastu ning äkitselt prahvatab sulaselges eesti keeles: Sa oled ikka vastik sitapea!

Irvitan ja vastan: Vähemalt ma ei ole täisoksendatud ja täiskustud varblane.

Varbase näkku tekib teatud segadus: Täiskustud? Sa jobuahv ju ainult oksendasid…

Muigan. Avan hommikumantli hõlmad ja kusen. Kusen pikalt ja mõnuga. Varblase pihta muidugi.

Varblane üritab sokliäärel seistes joaga võidelda, kuid taaskord prantsatab kohe alla. Hoolikalt leotan ta üle, pesen oma toidujäänused ta sulerüült maha. Kollane vedelik voolab rentslipoole, porganditükk ja salaamiviil õrnalt turjal, sulajuust kiirelt lahustumas…

Vihane varblane veeretab end jalule ning tõuseb märgade tiibade laperdades õhku, suund minupoole.

Irvitan ja lajatan akna klaaside klirinal kinni. Kostub vali mütsatus…

Linnud on ikka niiiii lollid!