Sisukas stoori: Muistne heinategu

Taaskord oli kätte jõudnud kena heinateo aeg. Olime just Ümeralt naasnud ning seetõttu tagusime mõõgad jälle vikatiteks tagasi ja liikusime heinamaale. Meil peres on ikka nii kombeks, et mehed niidavad, naised riisuvad – nagu ka simmanitel, kus mees võtab naise rajalt maha ja naine kammib vastutasuks mehe tengelpunga korralikult – puhvetis mõdu ja suupisteid tellides.

Aga see selleks.

Igatahes oli ilm ilus ja lausa lust oli kastemärjas heinas vikatiga laia loogu lasta. Ikka säuh ja hektar, säuh ja hektar. Lõunaajal tuli ema ja kutsus meid sööma. Läksimegi. Sõime mõnusat kaerakilet ja jõime hapupiima peale.

Peale lõunat lasime leiba luusse ning arutasime isaga, et sel ajal kui hein kuivab, peaks vana heinakuudi ära remontima ja katuse tõrvama.

Kui suurem päevapalavus oli möödas ning päike vajus madalamale, liikusime jällegi heinamaale, et töö… või no mis töö!… ikka lõbu ära lõpetada! On ju heinaniitmine talutöödest üks kiftimaid tegevusi! Aga üks parimaid talutöid on siiski seatapmine – kohe mõnus on põssale puss kõrri suruda, kui tead, et õhtul saab mõnusasti keedetud seakõrvu lutsida ning rõõmsalt rõngas praetud saba krõmpsutada. Oi seda mõnu ja õnne, kui põrsas juhtub veel kogemata tiine olema, siis saab viltidele talveks uued sisetallad!

Aga see selleks.

Liikusime siis isaga heinamaale tagasi ja ohoo, mis me näeme. Kõik meie niidetud hein on kadunud! Isa langes ahastuses põlvili ja vandus tulist kurja, “Oh sa sinder põrguvürst ja vanatühi, pisuhänd on käinud ja meie heina ära viinud… nüüd jäävad loomad nälga ja mõisnik võtab talu ära!”.

Olin minagi veidi kohkunud, kuid uuema aja mehena ei jäänud ma siiski üleloomulikke jõude heina kadumises uskuma, vaid asusin  sündmuspaigal ringi vaatama. Peagi märkasin, et põlluservas on näha muljumise jälgi, mis väga meenutasid vankriratta poolt tehtavat. Samuti oli maas näha üksikuid heinakõrsi mis ühtlase rajana mööda põlluäärset teed kaugusesse viisid. Juhtisin isa tähelepanu sellele seigale ja siis asusime mööda heinakõrsi teele. Ei tulnudki meil palju kõndida, ehk oma 5 versta, kui märkasime, et heinakõrred viivad otsejoones Tammistu talu väravast sisse.

Isa hüüatas seda nähes, ” Kas sa näed!!!… vana Kaupo on õite maias ligimese vara himustama… küll me talle nüüd mõõdame paraja palga!!!”.

Ja egas midagi. Tagusime siis teeäärest leitud kiviga vikatid jälle mõõkadeks ümber ning asusime Tammistut piirama.

Tammistu talu pisike peretütar Herta kõõlus uudishimulikult tare aknapeal ja vaatas mida me seal aiataga ometi mässame.

Nii ta siis meile hüüdiski, “Hei Aadu ja Koit, mis te seal teete?”

Aktiivselt ussaeda lammutav ja mõõgaga kolistav isa lõugas talle, ” Piirame, sa ei näe või… pime oled või!!!”.

Herta vastas, “Meil ju värav lahti, tulge sealt sisse!”.

Isal jooksis vanakooli, Vambola ajastu mehena seepeale midagi kokku ja pomises omaette, ” Lahti, värav on lahti.. nii ei saa ju, piirama peab ikka… Koit ole hea, mine pane värav kinni”.

Kuuleka pojana läksin ja panin värava kinni. Kui värav suletud, läks isa eriti põlema ja möirgas, “Vaata sunnikuid, ennast sisse sulgenud… õgivad seal meilt varastatud heina!”.

Käratsemise peale väljus majast vanaperemees Kaupo ja hüüdis, ” Varastatud hein?…. see oli ju meie, Tammistu talu põld!!!”

Tundsin isa võimsas bassis siiski kerget värinat, kui ta punetama löönud palgeil vastuseks karjus, “Mis siis, meie niitsime!”