Oli aeg minna koera jalutama. Koer rihma otsa ja õue. Tavaliselt kulgebki koerajalutamise marsruut vastavalt koeraomaniku määratud trajektooril, kuid seekord otsustasin eksperimendikorras lasta koeral valida – kõik tegevused, kõik marsruudid, ajagraafikud jms.
Et ma asjaga ikka lõpuni läheksin ning mul oleks selleks piisavalt motivatsiooni, siis vedasin endaga kihla, et kui ma ei suuda koeraga igale poole kaasa minna/kõike kaasa teha, siis ma:
1. piiran oma kubemekarvu
2. lähen Terminaatori, Smilersi või The Sun kontserdile
3. söön mett
4. helistan mõnele eksile ja seksin temaga
… need on siis asjad, mida ma iialgi ei teeks.
Mõeldud tehtud ja oligi minek. Kell näitas 11:00, kui väravast välja astusin, koer rihma otsas. Natuke aega seisime niisama, koer vaatas mulle küsivalt otsa, “Kus poole siis täna läheme?” Mina kehitasin nõutult õlgu ja koer võis mu silmadest lugeda, “Kuhu aga tahad, täna oled sina boss”.
Koer tõmmas siis paar korda ninaga õhku ning tegi paar katsetavat sammu… kui ta tundis, et rihm ei kisu teda teises suunas, vaid see on hoopis lõtv ning järeleandlik, siis võttis ta kiiresti suuna naabertalu poole.
Kui sinna jõudsime, siis võtsime mõlemad oma noksid välja ja pissisime väravaposti peale. Järgmised pool tundi sisustasime püüdlustega aeda sisse murda. Alguses proovisime tunnelit kaevata, aga kui see ei õnnestunud külmunud pinnase tõttu, siis närisime traataeda. Kui ka see loodetud edu ei toonud, siis lõpuks leidsime 10 meetrit eemal lahtioleva jalgvärava, mille kaudu sisenemise taluõue.
Kohe hakkasid meile huvipakkuma õuel ringi kaagutavad kanad ning need peletasime haukudes kuurikatusele. Meiega kirema tulnud ilusa, suure ja uhke kuke murdsime maha ning paigutasime kenasti maja trepile.
Siis liikusime majast veidike eemal asuva lauda juurde ning sõime veidike sõnnikut. Kusjuures polegi kõige hullem.
Lauda tagant leidsime lõpnud vasikaraipe, mille sees mõnusasti püherdasime. Ei olnud ka kõige hullem.
Kuna üks laudast lahtipääsenud lehm paistis oma pideva ja hääleka ammuutamise/ammumise tõttu liiga ülbe olevat, siis teda hammustasime sabast, mispeale lehm mustsõstrapõõsa taha peitu puges, haarates jooksu pealt endale paar saunavihta kamuflaažiks kätte ning hakkas seal siis mustsõstra hääli tegema. Pettis ära küll.
Siis korraga kostus alevipoolt kõvat koerteklähvimist ning loomulikult põrutasime tuhatnelja sinnapoole. Kuna jalgväravat polnud aega kasutada, siis ületasime meeletu hüppega aia ning mina rebestasin selle käigus oma püksiperse ning venitasin välja mõningad intiimlihased.
Kui ennast valust ägisedes püsti ajasin, siis mõtlesin, et krt aitab, mina jätan selle eksperimendi pooleli. Siis tulid aga meelde kihlveo panused – eriti aga mesi ja kubemekarvad. Seetõttu siiski otsustasin jätkata.
Kui alevivahele jõudsime, siis nägime suurt, ca. 10 pealist koerakarja, kes üksteise perseid nuusutasid ning muid kõlvatuid tegusid sooritasid. Meie loomulikult otsustasime kohe tegevusega liituda.
Ühest lähedalolevast kortermajast väljus üks mees (Janek – kohalik jahimees) ning hakkas koleda häälega karjuma, samal ajal püssiga meid sihtides. Me ei pööranud talle erilist tähelepanu, kuid kui ta püss paugu ära tegi, siis vähemalt mina tundsin haavleid läbi kasuka tungivat ning nahasse kaevuvat. Seepeale jooksime hädakisa tehes majade vahele laiali.
Istusime ühe garaashi varjulise nurga taha maha ning lakkusime oma haavu. See on muuseas väga valuleevendav tegevus ning ühtlasi ka mõnus – oleneb kustkohast lakkuda.
Kuna me kumbki polnud oma ürgseid tunge saanud selle ebameeldiva vahelesegamise tõttu rahuldada, siis liikusime üle tänava asuva vanadekodu juurde, kust leidsime maja seina äärest ühe vana kargu ning asusime sellega vahekorda. Paljud uudishimulikud ning kortsus pilgud jälgisid meid läbi akende, kui me ei lasknud ennast sellest häirida ning jätkasime rahulikult, vaid oma tegevusele keskendudes, kuni sai lõpuks küllalt. Istusime siis väsinult maha. Mina tegin ühe suitsu ning vaatasin mõtlikult kaugusesse – mõeldes samal ajal oma tulevasest perest, majast, autost.
Kaua ei lasknud koer mul seda idülli nautida ning hakkasime alevi poe suunas liikuma. Teel sinna saime ühe kassiga tuttavaks, kes meil näöd lõhki tõmbas ja räpasteks penideks sõimas.
Poe juurde jõudnuna, asusime hoolega pürgikastide sisu revideerima. Leidsime sealt lati hallitanud vorsti, kivikõva Moska saiakese ning hunniku viinerikilesid. Tegime kõik vennalikult pooleks ning sopalombist lohmisime vett joogiks peale.
Kõht sai igatahes päris täis, kuid see kõht hakkas kohe ka kahtlaselt mulksuma. Otsides sobivat paika, kus väike pudru maha panna, jõudsime vallamaja ees asuvale lipuväljakule. Siis ei jõudnud enam kinni hoida ning hakkasime konkreetselt sitale…
Ma ei liialda, kui ma ütlen, et see oli päeva parim osa. Tõeline vabanemine. Tol hetkel kadus muu maailm kõik nagu ära ning silme ette tekkis vaid kujutluspilt boamaost, kes lesib kerratõmbunult sooja päikese käes.
Kui reaalne pilt ette tagasi tuli, siis nägime, et meie juurde on astunud valla sotsiaaltöötaja, kes hoiab meid kahte ühendavast rihmast keskelt kinni ning helistab mobiiltelefoniga kuhugi. Urisesime siis ta peale ning sobival hetkel tõmbasime end ta käest vabaks ning lidusime kapates minema. Võtsime suuna kodupoole. Teepeal ajasime veel paari autot taga ning käisime kõik kraavid ja võserikud risti-põiki läbi.
Kui me siis (umbes kell 21:00) lõõtsutades koju lõpuks jõudsime, nägime, et maja ees pingil istub minu äranutetud silmnäoga ema/perenaine ning tema ees seisavad ärritunult kätega vehkiv sotsiaaltöötaja ning midagi energiliselt märkmikusse kritseldav valla konstaabel. Rõõmsalt haukudes jooksime ema/perenaise juurde, kuid veel ennem seda pissisime konstaabli kõigi nelja autoratta peale.
…
- Kihlvedu iseendaga võidetud, ei pea neid koledaid asju tegema
- Koeraelust ka reaalne maik kätte saadud
- Eksperimendi võib kordaläinuks lugeda… väheke kirpeldama jäi ainult haavlitest ja traataiast puretud perse
Võibolla järgmine kord lähen eksperimendikorras oma noore sugulasega ühele põhikooli klassiekskursioonile kaasa.
je jeeee