Täna hommikul tabas mind täiesti ootamatult kõikehõlmav tung tegeleda vahelduseks ka millegi intellektuaalsega. Millegi sellisega, mis tekitaksid mu degenereerunud, stagneerunud, pisikeseks-sihvkaks-kokkutõmbunud, sodiks-masturbeeritud ning siledaks-hööveldatud ajus pisikesi progresseeruvaid elektri-surakaid, mis omakorda koonduksid kokku üheks monoliitseks hiidsädemeks. Hiidsädemeks, mille vibreeriv jõuväli mu lühinägelikud silmamunad kõlava paugatusega kaheksasajaks pisikeseks limaseks rakutükiks rebib ning mu kena toatapeedi jäädavalt ära rikub; hiidsädemeks, mille terav surakas mul häälepaelad purustab; hiigelsädemeks, mis momentaalselt aurustab mu vereringluses ringituuritava vedeliku ning mille eest ma postuumselt võidan kõikvõimalikud Nobeli preemiad ning Kroonika seksikate auhinna.
Ühesõnaga, tahaks end rebida rutiinsest, nüristuvast argipäeva-sahmimisest ning leida tõde ja seejärel kuulutada seda kogu maailmale!
- Risti kunn lööb ruutu emandat!
Ühesõna…nobedasti trükin veebisirvikusse www.delfi.ee, klikin esimesel ettejuhtuval teemal ning kirjutan kommentaarilahtrisse:
“sa oled ikka taitssa sitapea…naaahhhu, annaks sulle monuga louksi, pedekukk”
Loen kommentaari uuesti läbi.
Kortsutan kulmu ning parandan:
“sa oled ikka taitssa sitapea…naaahhhu, annaks sulle monuga louksi, ignorantne homoseksuaal”
Rahuldunult klikin nuppu “Avalda kommentaar”. Kommentaar ilmub.
Heldinult loen selle üle. Jah, nii on hea! Nii peab!
Klikin backi. Kuni leht laeb veerin uuesti ning uuesti oma kommentaari. Raisk, nii hea, nii tabav!!!
Esileht renderdub ekraanile.
Väljakutsuvalt vaatan teemasid…
…tundub, et tuleb pikk ning viljakas päev!