Robustne WC romantika

“Bljääääääd….mida pepupraost väljakougitud kakaussi see nüüd peab tähendame, fakkkk”, oigasin omaette kui eile varahommikul, umbes poole üheteistkümne ajal, ennast tööle joonistasin ning peldikus uue töönädala auks ühe korraliku pasasaluudi tahtsin õhku pritsida – üksisilmi jõllasin punasevärvilist, kergelt läbipaistvat plastmassist plönni, mis mingit imeliselt tehnoloogiat kasutades oli peldiku seinale monteeritud.
Tundsin, kuidas veri meelekohtadesse tulvas ning käed higiseks muutusid. See plönn oli ju monteeritud täpselt sinna, kus varem asus minu muska, nunnumaride kuniganna ja maailma ilusaim asi. Ehk siis lühidalt, peldikupaberi-maardla, firmanimega “Daisy Professional”, hellitusnimega Daiska…
Daiska, kellega olin jaganud oma läbikukkumisi ning õnnestumisi, mis hiljem taas läbikukkusid ning mida ma siis uuesti Daiskaga jagasin; Daiskaga, kellega jagasin seedetraktist vallapääsenud kohutavaid fekaalmooduleid; Daiskaga, keda ma eriti intiimsetel momentidel ihast värisedes kallistasin ning kellele salaja oma niiskseid näppe sitapaberirebimisauku toppisin…

Aga nüüd…
Valge, kergelt kriimustunud ning määrdunud Daiskaga asemel laius nüüd see punane monster. Tundsin kuidas vihahoog kadusid ning alles jäi jõuetus…
Hääletult kõõksudes vajusin peldikupõrandale maha ning surusin pisaramärja põse vastu prill-lauda. See oli veel eelmisest külastajast märg ning soe ning see soojus andis mulle jõudu. Keerasin raevuka pilgu ülesse ning lajatasin kannaga punamonstrile
“Sa vastik elukas! Miks? Miks sa pidid viima mu elust ainukese asja, kes mind armastas, miks?”. Siis kriipisin küüntega punasesse plastmassi paar triipu ning Pesakonna siili. Pöidla küün kukkus kurvalt põrandale ning verefontään pritsus koleda häälega välja. Koledat häält tegin siis mina.
“Daiska, i love you” kirjutasin verega seinale. Et asi dramaatilisem tunduks, disainisin gladioolipõõsa ning tissid sinna veel juurde. Pluss stiliseeritud mehe suguorgani.

Südame rahustuseks panin kommule kannaga veel paar pauku
Krt…eheheh…See oli päris lahe ja värskendav…
Tõusin põlvili ning paugutasin kerge paremhaagi. Fakkk, veel parem tunne tekkis. Nagu oleks Michael Dudikoffi valge ninja või miski Seagal või Tõnu Kark. Tõusin päris püsti ning võtsin ründeasendi sisse.
“Bljäd, kes sa selline oled?” küsisin madala, ääretult seksika häälega. “Miks oled sa tapnud mu kallima? Nüüd pead sa tasuma oma verega”
“Proovi vaid” vastas punamonster saatanliku naisehäälega, umbes nagu Angelina Jolie või Liina Tõnisson ning võttis samuti kaitseasendi sisse. Kui nüüd aus olla, siis tegin seda häält jälle mina, kuid selliste eksistensiaalsete vastasseisude ajal on dialooge vaja.
“Lets gõu, maserfaker” ning vajutasin oma saabastatud jala plönnile kehasse. Saabus pisike valearvestus – vetruv kest vajus kergelt sissepoole looka ning siis paiskus mitmekordse jõuga tagasi. Koos minu jalaga. Ning selle külge kinnitatud kehaga…
Paiskusin mürinaga vasta peldiku seina. Seinatagant kostis hele kiljatus. Kas tõesti on mu Daiska elus?
Tundsin endas taas ürgset jõudu. Pöördusin ringi ning vaatasin plönnmasterile raevukalt otsa.
“Biig misteik” ning olin juba talle koletut pöördelt jalalööki näkku realiseerimas kui…
…
Jube sitahäda lõi jalust nõrgaks. Vajusin potile. Püksid vajusid imeväel alla, sulgurlihas avanes imeväel ja angerjas keerdus kenasti potti, ikka imeväel.
Aga sellega polnud imevägi veel lõppenud.
Imeväel vajus punase Angelina Jolia häälega monstril mingi luuk pärani ning sealt vajus imeväel välja imevalge, imepehme ning lavendlilõhnaline sitapaber.

Paberit rebides tundisin end nagu oleks Nobeli bioloogia-auhinna võitnud. Nii siidjas, täpselt perforeeritud kohast rebenev, libiseb mööda perset nii nagu Räikkoneni vormel.- kiirelt, täpselt, keskendunult.
“Me vist võime isegi sõpradeks saada, Angelina, võibolla isegi parimateks sõpradeks, võibolla isegi millekski enamaks…” sõnasin teda paitades.

Õhtul enne töölt lahkumist jooksin veel peldikusse tagasi sing suudlesin teda õrnalt:

“Homseni!”