Sisukas stoori: Kuidas ma 1869nda aasta esimesel üldlaulupeol käisin

Laulutuli lõõmab ja lõkerdab. Pilt:delfi.ee

Laulutuli lõõmab ja lõkerdab. Pilt:delfi.ee

Leidsin selle kirjatüki oma vanavanavanaisa asjade hulgast, kui käisin vanaema palvel pööningult jahipüssi otsimas, et ta saaks peenramaalt  moone otsivaid narkomaane eemale peletada. Saatsin muidu selle loo ka Postimehe laulupeo meenutuste konkursile aga seda ei võetud miskipärast trükki.


Vellomar Kange – minu laulupeo lugu

Mäletan seda, et kui hakkasime 18. juunil 1869 koos isa ja vennaga Tartusse laulupeole sõitma, siis esimesel korral see meil kohe ei õnnestunud, kuna isa oli suures ootusärevuses vankri asemel hobuse hoopiski ree ette rakendanud. Oi siis seda naeru oli palju! Samapalju oli ka lõõpimist isa äparduse üle, kuid ka isa võttis pidupäeva puhul asja huumoriga ning üle 3 korra ta meile rihmaga üle turja ei tõmmanud. Ema ja õde kahjuks ei saanud kaasa tulla, kuna siis poleks kedagi jäänud majapidamist valvama, loomi hooldama ning aida vundamenti parandama.

Kui taluväravast välja sõitsime, lehvitasime hüvastijätuks rõõmsalt emale ja õele aga nemad ei pannud seda üldse tähele, kuna ema tegeles parajasti ühe suure, oma 10 puudase, maakivi kärule vinnamisega ning õde paistis ametis olevat lehma poegimise assisteerimisega ja niidumasinat varastada üritava võõra maskis mehe takistamisega.

Isa andis hobustele kõvasti piitsa, arendas meeletut tempot nind tegi ohtlikke möödasõite teistest vankritest, et ikka õigel ajal peole jõuda. Kui siis lõpuks purunenud vankriratta ja venna kadunud esihammaste kiuste siiski Tartu jõudsime, oli juba väga väga palju rahvast Ressource seltsi aia juures näha, kes kõik üritasid end läbi kitsa värava sisse pressida. Isa vaatas, et krt liiga palju läheb nii järjekorras seismisega aega.  Suure ning tugeva mehena haaras ta meid vennaga sülle ning hõikas kavalalt, seljaga meie poole olevale rahvale, “Kodanikud, palun laske kahe sülelapsega läbi”. Rahvas tõmbuski viisakalt kahte lehte ning isa astus kiirelt nende vahelt läbi.

Siis aga märgati kavalust ning üks kiitsakas näpitsprillidega härrasmeees piiksus, “Protesteerin kategooriliselt, see on pettus… need ei ole küll sülelapsed…need ju lausa meheohtu noorhärrad kes teil süles on… vaadake, ühel juba vuntsid sirgumas, teisel terve mets kaenla all ja midagi pungitab pükstes!!! “.

Isa kõmistas vastu, “Mis sa lälised prill, vaat kui võtan su torukübara ja võlun sealt sulle, kaks korda vastu hambaid, välja”.

Härrasmees tegi seepeale kiirelt minekut. Teised aga vaikisid ja proovisid mitte isale otsa vaadata. Niimoodi võidukalt sisenesimegi platsile ja saime kohe kõige paremad kohad esireas, otse papa Jannseni kõrval.

Istusime siis ja üritasime kontserti nautida aga tulid hoopis mingid igavad saksa lood. Isa hakkas nihelema, kallutas siis end vasakule ja ütles, “Yo Jannsen, millal Pacius’e uus track laivis tuleb – sel on päris kuum biit, seda tulingi tegelt siia tsekkima?!”.

Papa Jannsen vaatas segadudes olles isale otsa ja lausus, “Vabandage, ma ei tunne teie maakonna murrakut ja ei saanud teie jutust midagi rohkem aru kui: Jannsen ja Pacius”.

Isa ohkas ja ütles siis uuesti “Jõudu Jannsen, millal ka Pacius’e uus lugulaul tuleb ettekandele – tollel on väega hüva viis, toda saabusingi siia kaema?!”

Jansen vastas, et järgmisena peakski olema. Nii sündiski.

Lavale kogunes oma 300 lauljat, Kunileid astus nende ette ja viibutas taktikeppi. Oli ikka ülev ja võimas tunne küll, kui kogu see mass ühtselt üürgas:

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial teal
see suure, laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!

Isa läks nüüd eriliselt ekstaasi, sest ta oli seda esitust terve aasta oodanud. Ta hüppas impulsiivselt püsti, tegi muusikataktis mõned instinktiivsed, aastatuhandete jooksul liigestesse sissekulunud klassikalise rahvatantsu liigutused (Kaera-Jaan), kuid siis sai tema vaba eksperimenteerija hing võitu ning ta viskas ennast pikali ning ta tegi igasuguseid imelikke liigutusi – keerutas end pea peal, loopis jalgu enda alt kaarega läbi, tegi kandilisi ja äkkilisi masinlikke liigutusi jne.

Jannsen sositas omaette, “Mida see hull mees küll ometi seal teeb?”.

Jannseni paremal käel olev mees vastas, “Paistab nagu…. nagu ta oleks… pärm, tantsiks pärmi moodi… nagu õllejuuretises olev pärm, mis mulksub ja mullitab… see on mingi uudne pärmtants vist?!”

Lava ees aktiivselt “pärmiv” isa ajas kogemata ümber grammofoni (mis oli mõeldud uue tehnoloogiasaavutusena kohaletulnud rahvale tutvustamiseks peale laulupidu) ja kui ta seda püsti tagasi lükkas, sattus ta käsi kogemata grammofoniplaadi peale ja aparaat tegi seepeale imelikke kratsivaid hääli. Umbes nagu siin:

Ka isa üllatus sellise uudse ja senikuulmatu saundi peale. Et seda saundi taas kuulda, surus ta ühe oma kõrva tihedalt vastu grammofoni hääletoru ning siis liigutas taas grammofoniplaati käega edasi ja tagasi. See tuli ta peris kenasti välja ja ta üritas seda kratsimist kenasti sobitada taustal kostuva koorilauluga, mis vahepeal oli jõudnud kolmanda salmini:

Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa…

Vahepeal oli aga hakanud kerget vihma sadama ja taevas tõmbus tumedaks. Raksatasid pikselöögid ja kõmises kõu. Kõik see andis kokku võimsa kompoti. Isa grammofoni-kratsimine sobitus kenasti koorilaulu ning tumedalt bassise kõuekõminaga. Piksesähvatused tekitasid pimedaks läinud taeva all vinged vahelduvad hüpnotiseerivad valgusefektid ja tibutav vihm pani naiste linased rahvariidepluusid kenasti läbipaistma (õnneks tollal meie maal rinnahoidjaid veel ei tuntud või olid vähe levinud).

Kogu rahvas paistis shõud igatahes nautivat, sest kui kõlasid viimased read, tõusid kõik püsti ja aplodeerisid tugevalt. Siis tulid Jannsen ja Kunileid ning tänasid isa kättpidi suurepärase rahvamuusika uutmisprojekti eest ning pakkusid isale järgmise laulupeo üldjuhi kohta.

Isa keeldus sellest pakkumisest aga viisakalt ning viitas ajapuudusele, sest tal olevat käsil uus aeganõudev ideeprojekt – nimelt avada meie külas uudne, tavalistele külasimmanitele alternatiiviks olev peen peokoht nimega “Ööait”, kus saaks  nautida uusimaid tantsulugusid, uusimaid esinejaid, kus pakutaks hõrke koduõllekokteile ja kangemaid sakste napse ning iga reede toimuks märja rahvariidepluusi võistlused.

Tags: , , , , , , ,

6 Krommentaarid

  1. Nähtamatu krompas niiviisi - 01/07/2009 | Püsiv linko

    Selline tore lookene.
    Eriti meeldis see koht, kuidas ema kivi tõstis ja õde pätiga tegeles.. niisugused toredad mehed kõik, kes teavad, mis naistele meeldib.. :D

  2. taskumammut krompas niiviisi - 01/07/2009 | Püsiv linko

    ma lugesin esiti viimase lõigu algusest, et isa keeldus sellest pakkumisest viisakalt ja viitas ajupuudusele:D

  3. admin krompas niiviisi - 02/07/2009 | Püsiv linko

    Kanged naised on alati me maal elanud. Kivid/pätid pole mingi probleem. Aitähh teile naised, et olemas olete.

  4. yugo krompas niiviisi - 03/07/2009 | Püsiv linko

    Geniaalne.

  5. tanel krompas niiviisi - 04/07/2009 | Püsiv linko

    1 puud = 16kg LOL

  6. ilmar krompas niiviisi - 04/07/2009 | Püsiv linko

    Mille kuradi pärast siis õhtuleht seda lugu ei avaldanud?
    Neile anna kurat ainult väljamõeldisi ette-vat siis avaldavad kohe.
    tõeline ajalugu on neile ju liiga igav.

POSTEERI KROMMENTAAR

Kui sa paned oma emaili siia, siis võime me sellega igast vigurit teha