Ühe unistuse täitumine!

Kõik te kindlasti mõtlete endamisi, võibolla arutate isegi tööjuures, vaagite trennisaali jooksulindil higistades või ka moekas loungis drinki sissekühveldades, et miks eelmistel nädalatel vello42‘s ühtegi eksklusiivset ning paljastavat stoorit ei ilmunud?

Vastus on lihtne:

Vello tegeles oma ammuste unistuse täitmisega ning veetis 2 nädalat haiglas!

– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –

Juba imikust peale on üheks mu meeliskohaks olnud haigla. See valge, puhtas ning lõhnav koht, mis justkui saatuse iroonia tõttu on täis punetavaid, rohetavaid, sinetavaid ning palju muid värvituvaid, erineval viisil määrdunud ning haisvaid  elundikogumeid. Haiglatest möödudes vaatan igatseva pilguga sealseid külmi aknaid, dolomiidist ladestatud seinasid ning haigla-aias ringikruiisivaid pidzaamades patsiente. Ja alati mõtlen, et kuidas tahaks sinna. Kuna ma kahjuks olen tuntud oma teras-titaanlikult tugeva tervise poolest, siis on need külaskäigud jäänud väga harvadeks.

Esimene kord haiglas oli kohe peale minu sündi, kus ma nö. jalaga ukse lahti lõin ning 2 päeva sealset õhkkonda sain nautida. Hiljem olen alatasa mõelnud, et miks ainult 2 päeva? Tol momendil ei suutnud ma  ju käiagi, mäluga oli probleeme ning ka erinevad ventiil-lihased ei suutnud igapäevast fekaal-uriinkogust viisakal moel kinni hoida. Võimalik, et oleks pidanud kaebuse kirjutama, kuid nagu juba kombeks, kasutati minu totaalselt abitut olukorda räigelt ära ning kirjutati kodusele ravile…

Kuid alateadvusesse jäi pitser igaveseks…Haigla, sinna ma tahan tagasi!

Kodusel ravil veetsin järgmised 1.5 vaevalist aastat. Õppisin jäsemeid kasutama, mälu hakkas taastuma ning aju suutis elementaarsel tasemel isegi informatsiooni töötlemisega tegeleda. Elementaarne tase tähendas seda, et sain aru, et krabisevad pisikesed asjad on maitsvad, noku tuleks enne pissimist püksist välja võtta ning et kakamaalingud Eesti Nõukogude Entsüklopeedia tiitelelehel isale üldse ei meeldi. Möödus veel 0.5 aastat karme rehabilitatsioonitreeninguid ning lõpuks suutsin juba üpris edukalt oma tegevuste planeerimisega tegeleda.
Ja seda ma tegingi. Liivakast muutus polügoniks, kus sai läbi mängitud mitmed plaanid, kõik ikka selle nimel, et haiglasse naasta.
Ja see nii läkski. Plaan päädis sellega, et organiseerisin omale pähe massiivse koerahammustuse. Olukord oli niivõrd tõsine, et vaja oli 2te tugevat meesõde ja autojuhti, et mu pead koera lõugade vahelt kätte saada. Mitte et koer väga mind hammustad oleks tahtnud, vaid pigem seepärast, et ma oma pea kõigepealt maksasardelliga kokku määrisin ning kui ta seda lakkuma hakkas, siis kiirelt okastraadiga ta lõuad hammustavasse asendisse fikseerisin. Okastraati oligi keeruline lahti saada…
Nautsin juba oma triumfi ning arvutasin endamisi, mitu päeva ma saan nüüd oma unelmate kohas veeta. Tagasihoidlikumad kalkulatsioonid ennustasid päeva arvuks 455239’t. Kuna tol momendil ma numbreid ei tundnud, siis  on selline möödapanek andestatav.

Kuid…juhtus midagi ootamatult. Kodanik õel naisarst nõelus mu pea väga valusal viisil kokku, naeratas pilkavalt ning lausus mõnitades: “Tubli poiss, mine nüüd kenastu vutt-vutt koju” ja andis ebasündsa laksu tagumikule. Ägestudes üritasin selgitada, et vajan tingimata haiglakohta või järgmise sammuna on tal miilitsasse minek, kuid kahjuks on 2 aastase sõnavara üpris piiratud…

Kui mind koju transporditi, siis teadsin veelgi selgemalt…Haigla, sinna ma tahan tagasi!!

See mahukas ebaõnnestumine ruineeris mind pikaks ajaks. Olid veel mõned arglikud katsed ninaverejooksude, puugihammustuste, katkenud raseduse ning pea-arstiks maskeerumisega, kuid kõik need lõppesid üsna eos…

Alles paar nädalat tagasi tundsin endas jõudu veelkord proovida. Ja seekord ausalt.

Ühesõnaga, esmaspäeva hommikul vara sammusin juba ühe tuntud haigla p00le. Otsejoones läksin pea-arsti juurde ning rääksin puhtsüdamlikult kõik ära. Too naeratas ning noogutas mõistvalt. Ning määras 2 nädalat statsionaarset ravi.

Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliinik

Tänan teid südamest ammuse unistuse täitmise eest!

PS! Kuumad tervitused õde Valjale ning ämblik Gennadile! Kui te päriselt ka olemas olete (ja sa Gennadi tõesti rääkida ja stepptantsu oskad), siis palun võtke ühendust!

31m3rL6+-CL._AA280_

Tags: , , , , , ,

5 Krommentaarid

  1. eiytle:) krompas niiviisi - 06/10/2009 | Püsiv linko

    lõpuks ometi on velts tagasi:)

  2. Nähtamatu krompas niiviisi - 06/10/2009 | Püsiv linko

    Asoo või selline oligi see unistus, mis õnnelikuks tegi.

  3. s. krompas niiviisi - 06/10/2009 | Püsiv linko

    hea

  4. Normuldo krompas niiviisi - 31/10/2009 | Püsiv linko

    paha

  5. Gennadi krompas niiviisi - 18/02/2010 | Püsiv linko

    Tšau. Mis tahtsid?

One Trackback

  1. digg.ee on 06/10/2009

    Ühe unistuse täitumine! | vello42…

    Ühe ammuse unistuse täitumise lugu……

POSTEERI KROMMENTAAR

Kui sa paned oma emaili siia, siis võime me sellega igast vigurit teha